Karl Benz'i mudel "Velo" aastast 1894

DraamaRedigeeri

  • [Laura:] Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed — seal tuiskab nurga tagant üks auto wälja ja täie hiiliga minu poole nagu näljane hunt! — Röögatab — röögatab weel kord — aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halwatud — ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. — Korraga —
[Sander:] Korraga kistakse sind tagasi?
[Laura:] (käed põlwede ümber) Ei, see oleks labane. — Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse ilusti jälle jalule.
[Sander:] Aa! — Ja see kangelane oli?
[Laura:] Üks suurispea-kull.

ProosaRedigeeri

  • Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isalegi peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi. Muidugi, isa polnud kunagi nõus autot ostma, sest ta ütles alati, temal ei olevat vekslitele vaja allkirju korjata, milleks siis auto, aga hea oli seegi, et võis isaga sellest üks või teine kord rääkida.
Indrek oli autoostmises Vesiroosi vastand. Kui Karin temaga sellest juttu tegi, ütles ta kohe, et — müüme maja ära, siis saame auto. See vihastas Karinit hirmsasti, sest ega ta ometi oma lastega saa autosse elama asuda.


  • Aja jooksul ilmus ka autosid, kuid viletsatel teedel jõudsid nad kehvalt edasi, ühtelugu tuli peatuda, et lasta mööda perutavaid hobuseid ja mitte vähem kohkunud talupoegi.
Kellestki vanast mõisnikust räägiti kena lugu: tema onupoeg oli ostnud auto ning osanud vanahärrat sõidule meelitada. Tempo meeldis viimasele; kui ta autost väljus, astus ta lahke naeratusega juhi juurde ja ulatas talle peopesal tüki suhkrut. Ta oli harjunud nii tegema, kui hobused olid eriti head sõitu teinud. (lk 103)


  • Jalakäijad moodustavad suurema osa inimkonnast. Vähe sellest – inimkonna parema osa. (lk 13)
  • Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi väga ruttu ära. Vagusaid ja arukaid jalakäijaid hakati lihtsalt alla ajama. (lk 13-14)


  • Võrreldes sõiduelevandiga on auto äärmiselt ebatäiuslik liiklusvahend. Neile omase rahuga ronivad loomad üle järskude mägede, millest ükski sõiduriist jagu ei saa, ja libistavad end alla nõlvakutelt, kust autod igal juhul uperkuuti lendaksid. Nad liiguvad kindlalt nii soodes kui kõige tihedamas džunglis. Vaevata sumpavad nad läbi vee voogude, ja kui nad ujuvad, siis kiigub lai sadul ratsutajaga nagu väike parv vee alla kadunud selja kohal. Väike peatus keset jõge ei anna põhjust muretsemiseks. See on vaid puhkepaus, mil elevant paar londitäit vett avatud suhu pritsib, et siis jälle rahulikult ja kindlalt mahaudi poolt kättenäidatud suunas edasi astuda. (lk 78-79)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


  • Higi pühkinud, pani Gusts mütsi taas pähe, tõmbas rohkem silmadele, et päike silma ei paistaks, laskus käsipõsakile ja vaatas jõude olles, kuidas mööda mäekülge sõidavad maanteel autod: suured rasked kaugvedude autod tirisid just nagu tigedad pullid, mida ta oli näinud nende külgedele maalitud olevat, bussid vurasid nagu ümmargused madalate jalgadega emised, aga sõiduautod, enamuses hallid, meenutasid kassipoegi, kes hõõruvad end vastu su säärt, aga samas — turts! hüppavad eemale.
Autod sõitsid suurel teel vahetpidamata nagu sõja ajal, olid ainult omavahel rohkem erinevad, ja tookord saatis motoriseeritud voolu pöörane müra, nüüd aga liuglesid autod täiesti hääletult, nagu ei veaks neid mitte mootor, vaid nõiavägi. (lk 12)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Harilikult oli meil ihukaitsja autos kaasas, aga mõnikord sõitis ihukaitse oma autoga meie ees või ka järel, nagu nüüd Peterhofi tulles. Ratsakaardiväelasele on auto täiesti sobimatu sõiduriist: kiivrit ei saa pähe jätta, munder läheb kortsu ja autost välja ronides on mehed kõike muud kui esinduslikud. Nemad on loodud ratsu selga, sadulas pakuvad nad uljast ning meeliköitvat pilti, ja seetõttu kasutas keisripere kõikide tähtsamate sündmuste puhul hobukalessi. (lk 35)
    • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996


  • Ja eks ole ka teada, et meie oma Eesti turisti lemmikloom on muidugi auto, millega ta peab pääsema takistamatult igale poole, olgu või õitsvale aasale, murenevale pankrannikule või pesitsevate lindude keskele.


  • ... eks ole sõiduauto ikka üks individualismi nähtus, selle igatsuse tulemus, et igamehel oleks oma isiklik tõld, "massitõllastumine", st massiline individualiseerumine; auto on individuaalsuse mahuti.


  • Ma ei tea, kas sa oled kunagi mõnda Maseratit näinud, aga juhuks kui sa ei ole, võin ma öelda, et see on niisuguste inimeste auto, kes on loomu poolest liputajad, aga samas tahavad näidata, et nad on liiga tagasihoidlikud, et mantlihõlmu laiali lüüa. Lühidalt öeldes on see niisugune sõiduriist, mille sisemus on punnis kõigest sellest, mida välja ei näidata.
    • Peter Høeg, "Elevanditalitajate lapsed". Tõlkinud Ene Mäe, 2012, lk 144



  • Minni ostis selle [Moskvitš 400] 1951. aastal Harriet Beecher Stowe'i romaani "Onu Tomi onnike" tõlkehonorari eest ja õppis ka ise autot juhtima, kuna ta abikaasa Aadu Hint keeldus seda kategooriliselt tegemast. /---/ Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt elusana enam koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma lapsed üles ja suudles meid kõiki hüvastijätuks.
    • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 56


  • Jah, muidugi on eluviise ja ameteid, kus auto on hädavajalik tarbeese või töövahend – polegi hullu, kui teadvustatult just nimelt seda. Minapilt hälbib aga sealtmaalt, kus autost saab justkui inimõigus ja kehaosa, mis ei lase enam adekvaatselt tajuda linnaruumi võimalusi ega suhelda kaaslinlastega ning mille pärssimine justkui halvaks inimesena toimimise. Aga ei halva ju, vaid aitab inimesel taas tajuda end sellena, kelleks ta sündinud on.


LuuleRedigeeri

 
Maailmas enimtoodetud auto Volkswagen Beetle.

Apokalüpsise raudjad ratsurid - ei, vaid
apokalüpsise autod
üleni rautud,
vaskkõridest hirnudes heliteibaid
üle rahvamurru
tänava kurru,
jooksus peatid.
/---/
Katkmustast ööst
kiirgas
vaid auto
malaariakollane silm.

  • August Alle, "Apokalüpsise autod", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 17-18


Ma vaatlen rahvajuhtide malgavõitlust
peaministri auto ja (au)järje pärast
ja mõtlen:
ah, see on siis iseseisev ja rippumatu,
vaba Eesti!

  • August Alle, "Eesti päev", "Väike Luuleraamat", 1964, lk 28-29


Üks auto mööda vurises.
Tuut-tuut! Maa lillist lõkkas.
Üks auto... Mootor surises...
Tuut-tuut! org vastu rõkkas.
/---/
Üks auto mööda vurises,
pääst lennul viis mu meele.
Üks auto... Mootor surises...
Paks tolm vaid jäi ta teele.


Sagivad kõnniteel sassoonis pead,
lõuendist kotid ja marraskil närvid.
Valgetes ruutudes autode reas
kiiskavad klaasid ja veiklevad värvid.

  • Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16


See Gretchen pärast sai veel pühakuks
Sa hoiad autot kindlalt rattaroopas
Kas naised ohvreiks mehed mühakuiks
tõepoolest sirgusid siin vanas heas Euroopas?

FilmRedigeeri


  • No ja vaata, Maili sünnipäevaks mõtlesin ka ikka eluüllatuse talle välja: panen autole nitro peale, ja siis lähme Haapsalu lennukale kiirendama. Nitro paigaldus maksab tegelt sitaks raha, aga no armastus, mees, siis ei ole millestki kahju.
    • lühimängufilm "Tulnukas", IV osa

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel