Karl Benz'i mudel "Velo" aastast 1894

DraamaRedigeeri

  • [Laura:] Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed — seal tuiskab nurga tagant üks auto wälja ja täie hiiliga minu poole nagu näljane hunt! — Röögatab — röögatab weel kord — aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halwatud — ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. — Korraga —
[Sander:] Korraga kistakse sind tagasi?
[Laura:] (käed põlwede ümber) Ei, see oleks labane. — Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse ilusti jälle jalule.
[Sander:] Aa! — Ja see kangelane oli?
[Laura:] Üks suurispea-kull.

ProosaRedigeeri

  • Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isalegi peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi. Muidugi, isa polnud kunagi nõus autot ostma, sest ta ütles alati, temal ei olevat vekslitele vaja allkirju korjata, milleks siis auto, aga hea oli seegi, et võis isaga sellest üks või teine kord rääkida.
Indrek oli autoostmises Vesiroosi vastand. Kui Karin temaga sellest juttu tegi, ütles ta kohe, et — müüme maja ära, siis saame auto. See vihastas Karinit hirmsasti, sest ega ta ometi oma lastega saa autosse elama asuda.


  • Jalakäijad moodustavad suurema osa inimkonnast. Vähe sellest – inimkonna parema osa. (lk 13)
  • Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi väga ruttu ära. Vagusaid ja arukaid jalakäijaid hakati lihtsalt alla ajama. (lk 13-14)


  • Ja eks ole ka teada, et meie oma Eesti turisti lemmikloom on muidugi auto, millega ta peab pääsema takistamatult igale poole, olgu või õitsvale aasale, murenevale pankrannikule või pesitsevate lindude keskele.


  • ... eks ole sõiduauto ikka üks individualismi nähtus, selle igatsuse tulemus, et igamehel oleks oma isiklik tõld, "massitõllastumine", st massiline individualiseerumine; auto on individuaalsuse mahuti.



  • Minni ostis selle [Moskvitš 400] 1951. aastal Harriet Beecher Stowe'i romaani "Onu Tomi onnike" tõlkehonorari eest ja õppis ka ise autot juhtima, kuna ta abikaasa Aadu Hint keeldus seda kategooriliselt tegemast. /---/ Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt elusana enam koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma lapsed üles ja suudles meid kõiki hüvastijätuks.
    • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 56


  • Jah, muidugi on eluviise ja ameteid, kus auto on hädavajalik tarbeese või töövahend – polegi hullu, kui teadvustatult just nimelt seda. Minapilt hälbib aga sealtmaalt, kus autost saab justkui inimõigus ja kehaosa, mis ei lase enam adekvaatselt tajuda linnaruumi võimalusi ega suhelda kaaslinlastega ning mille pärssimine justkui halvaks inimesena toimimise. Aga ei halva ju, vaid aitab inimesel taas tajuda end sellena, kelleks ta sündinud on.



  • Harilikult oli meil ihukaitsja autos kaasas, aga mõnikord sõitis ihukaitse oma autoga meie ees või ka järel, nagu nüüd Peterhofi tulles. Ratsakaardiväelasele on auto täiesti sobimatu sõiduriist: kiivrit ei saa pähe jätta, munder läheb kortsu ja autost välja ronides on mehed kõike muud kui esinduslikud. Nemad on loodud ratsu selga, sadulas pakuvad nad uljast ning meeliköitvat pilti, ja seetõttu kasutas keisripere kõikide tähtsamate sündmuste puhul hobukalessi. (lk 35)
    • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996


LuuleRedigeeri

 
Maailmas enimtoodetud auto Volkswagen Beetle.

Apokalüpsise raudjad ratsurid - ei, vaid
apokalüpsise autod
üleni rautud,
vaskkõridest hirnudes heliteibaid
üle rahvamurru
tänava kurru,
jooksus peatid.
/---/
Katkmustast ööst
kiirgas
vaid auto
malaariakollane silm.

  • August Alle, "Apokalüpsise autod", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 17-18


Ma vaatlen rahvajuhtide malgavõitlust
peaministri auto ja (au)järje pärast
ja mõtlen:
ah, see on siis iseseisev ja rippumatu,
vaba Eesti!

  • August Alle, "Eesti päev", "Väike Luuleraamat", 1964, lk 28-29


Üks auto mööda vurises.
Tuut-tuut! Maa lillist lõkkas.
Üks auto... Mootor surises...
Tuut-tuut! org vastu rõkkas.
/---/
Üks auto mööda vurises,
pääst lennul viis mu meele.
Üks auto... Mootor surises...
Paks tolm vaid jäi ta teele.


See Gretchen pärast sai veel pühakuks
Sa hoiad autot kindlalt rattaroopas
Kas naised ohvreiks mehed mühakuiks
tõepoolest sirgusid siin vanas heas Euroopas?

FilmRedigeeri

  • No ja vaata, Maili sünnipäevaks mõtlesin ka ikka eluüllatuse talle välja: panen autole nitro peale, ja siis lähme Haapsalu lennukale kiirendama. Nitro paigaldus maksab tegelt sitaks raha, aga no armastus, mees, siis ei ole millestki kahju.
    • lühimängufilm "Tulnukas", IV osa


AllikataRedigeeri

  • Haridus mind ei aita. Iga kord, kui midagi meelde jätan, võtab see miski endale koha, lüües midagi muud ajust välja. Nagu tookord, kui ma läksin veiniasjanduse kursustele ja kaotasin oskuse autot juhtida.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel