Jõgi on mahukamat sorti vooluveekogu ehk suur hulk maismaaga piiritletud vett, mis üldjuhul on mage ja liigub kindlas suunas. Tavaliselt saavad jõed alguse allikast, ojast, järvest või teisest jõest ning lõpetavad meres, järves, teises jões, sügavas augus või eikusagil.

Väike Emajõgi Otepää looduspargis
Frits Thaulow, "Jõgi" (1886)
Seine, Claude Monet, 1897
Peder Mørk Mønsted, "Maastik kalastajaga" (1910)
Edma Morisot, "Kalamees jõe ääres"
Louise Ravn-Hansen, "Maastik jõega"
Lilly Walther, "Jõemaastik" (1915)
Emmy Gotzmann, "Rottenbach am Inn" (1929)
Marie Hager, pealkirjata

PiibelRedigeeri

  • Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda, jagunedes sealtpeale neljaks haruks:
11 esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilamaa, kus on kulda;
12 selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive.
13 Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa.
14 Ja kolmanda jõe nimi on Hiddekel, see voolab hommiku pool Assurit; ja neljas jõgi on Frat.


Vesi voolab järvest
ja jõgi taheneb ning kuivab,
12 nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam.


Paabeli jõgede kaldail,
seal me istusime ja nutsime,
kui mõtlesime Siionile.
2 Remmelgate otsa, mis seal olid,
me riputasime oma kandled.

ProosaRedigeeri

  • Aeg on mööduvate sündmuste jõgi ja tugev on ta vool. Vaevalt jõuab üks asi ilmuda nähtavale, kui see samas neelatakse, tema kohale asub järgmine ja ka see kaob.


Õpetaja seisis jõekaldal ja ütles:
"ikka voolata kui jõgi
katkemata päeval ööl"


  • Samasse jõkke ei saa kaks korda astuda, sest see pole enam sama jõgi ega sama inimene.
  • Pikajalgse võluri ja väikese jõega läbi viidud eksperimendid näitavad, et sama jõge saab ületada kolmkümmend kuni kolmkümmend viis korda minutis.
  • Mind on alati vaistlikult kiskunud jõgede poole. Jõgi puhastab. Meenub kusagil viieteistaastasena loetud “Daodejing”, mida ma tihti kujutasin ette Õhne jõena, mille tume vesi voolab pikkamisi mööda käänulist sängi Arumetsa laukasoo poole.
  • Pisitillukesed piisad sünnitavad nire, niredest kogub endale jõudu suur jõgi ja viib kogutu merre. Ning suur meri võib marus tormama hakata, nii vaikne kui ta muidu näib...


  • Et lätteni jõuda, tuleb ujuda vastuvoolu.

LuuleRedigeeri

nüüd on elu jälle hetke jagu rikkam,
jõgi sest ei muutu, tema voolab ikka
vanaviisi, peatamata, katkemata voona,
omaenda algust unustava, lammutava loona


Mida te teete seal
jõeäärsed pajud
juuksed ja jalad vees?

    Peseme ennast
    veega mis jookseb
    üle me varvaste
    issand kui naljakas
    just nagu hiir!

  • Paul-Eerik Rummo, "Etüüd päikeseloojangul: Jõgi. Kevad". - "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 44


Vähijõed meil on veel avastamata.
Läheme, sõbrad!
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad.
Vaikib hämmastund sirtsude laul.
Jõgi on pime
ja vaikne kui haud.
Vaid haugipoeg hulkuv
lööb kõlava sulpsu
seal roos.
...
Jõel nii soliidne ja suur
kui Lenini preemia laureaat
mõnuleb kuu.
"Poisid, teeme uhhaad!"
hüüab mu vana kamraad.
Kirvesuppi me keetnud oleme,
see on tulnud meil alati välja.
Kas siis uhhaad
kuust keeta ei saaks?
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad,
viis kütti on külmas ja näljas.
Jões, mis kui katel on suur,
keeb kuu.

  • Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14
 
Vikipeedias leidub artikkel