Äike

Äike on audiovisuaalsete ja puuteefektidega ilmastikunähtus, kus keeruka füüsikalise protsessi tulemusel tekivad sajupilvedes kõu (madalatooniline kõmin), pikne (elektrilahendus) ja piksega kaasnev välk (lühiajaline ere valgus), sageli ka sadu (enamasti vihm).

• Äike tuleb Roomas ootamatult nagu kõik muugi. Kui põhjamaal äiksepilv endast juba paar tundi varem ähvardava kõminaga ette teatab, siis siin tuleb see tõesti nagu välk selgest taevast. (8. mai)
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975

Äike Kumaril

• Marsi teadlasele, kellel puudub käsitus nägemistajust, võiksid olla arusaadavad vikerkaar, äike või pilved kui füüsikalised nähtused, ehkki ta poleks mitte kunagi võimeline aru saama vikerkaarest, äikesest või pilvedest kui inimmõistetest, ega sellest kohast, mis neil asjadel on meie fenomenaalses maailmas. Nende mõistete alla kuuluvate asjade objektiivset loomust võiks ta mõista, sest ehkki need mõisted ise on seotud konkreetse vaatevinkliga ja konkreetse nägemisfenomenoloogiaga, asjad, mida tollest vaatevinklist mõistetakse, pole seda: nad on sellest vaatevinklist vaadeldavad, kuid tema suhtes välised; seega võib neid mõista ka teistest vaatekohtadest, ükskõik kas samade organismide või kellegi muu poolt. Välgulöögil on objektiivne iseloom, mis ei ammendu tema visuaalse väljanägemisega, ja seda saab uurida ka marslane, kellel puudub nägemine.
  • Thomas Nagel, "Mis tunne on olla nahkhiir?", tlk Tiiu Hallap, Akadeemia 10/1996, lk 2098-2099

• Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb päikesepaistes läikida ja oma muretut laulukest vilistab. "Kehkenpüks vihmakass," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha kui eputada?" — "Vanamees," ütles see, "töö on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha, — mis sa ise selle kohta ütleksid?" — "Sina riidenarr!" hüüab Vanaisa pahuralt, "siitpeale olgu sul mustad püksid ja karistuseks ei pea sa oma janu kunagi jõest kustutama, vaid lehtedelt veepiisku jooma. Oma lustilist laulu pead sa ainult siis vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja läheneva äikese ees hirmu tunnevad."
  • Friedrich Robert Faehlmann, "Emajõe sünd", rmt: "Müütilised muistendid". Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Kuskil on ehk päike paiksem,
äike äiksem, tuulem tuul.
Kuskil on ehk valu vaiksem,
mureohe sureb suul.

• August Sang, "Märtsiöö", rmt: "Emajõe unisel veerel", 2003, lk 15-17

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
mürr-mürr! mürr-mürr! trahh-trahh!

• Henrik Visnapuu, "Kolmas kiri Ingile", 1919