Äike

Äike on audiovisuaalsete ja puuteefektidega ilmastikunähtus, kus keeruka füüsikalise protsessi tulemusel tekivad sajupilvedes kõu (madalatooniline kõmin), pikne (elektrilahendus) ja piksega kaasnev välk (lühiajaline ere valgus), sageli ka sadu (enamasti vihm).

Äike Kumaril

Proosa

Itaalia renessansskunstniku Giorgione teos "Torm" (u 1505)

Richard Gilson Reeve, "Postitõld äikesetormis Newmarket Heathil" (1827)

• Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb päikesepaistes läikida ja oma muretut laulukest vilistab. "Kehkenpüks vihmakass," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha kui eputada?" — "Vanamees," ütles see, "töö on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha, — mis sa ise selle kohta ütleksid?" — "Sina riidenarr!" hüüab Vanaisa pahuralt, "siitpeale olgu sul mustad püksid ja karistuseks ei pea sa oma janu kunagi jõest kustutama, vaid lehtedelt veepiisku jooma. Oma lustilist laulu pead sa ainult siis vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja läheneva äikese ees hirmu tunnevad."
  • Friedrich Robert Faehlmann, "Emajõe sünd", rmt: "Müütilised muistendid". Tallinn: Eesti Raamat, 1979

• "Kas Teie Majesteet mäletab, et mõnikord, kui ta mängis Fontainebleau pargis või Versailles' lossi õues, kattus taevas pilvedega ja kõlas piksemürin?"

"Jah, muidugi."

"Ja kuigi Teie Majesteedil oli ehk suur tahtmine mängu jätkata, ütles talle see piksemürin: "Peab tuppa minema, sire.""

"Nii see on, härra, kuid mulle on ka öeldud, et piksemürinas kõlab jumala hääl."

"Sire," ütles d'Artagnan, "kuulatage hoolega käratsevat rahvahulka ja te näete, et see sarnaneb väga piksemürinaga."

Ja õhtutuul kandiski nendeni hirmsa kõmina.

See vaikis järsku.

"Näete, sire," ütles d'Artagnan, "rahvale öeldi, et te magate. Tähendab, olete ikkagi kuningas." (lk 521)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• Äike tuleb Roomas ootamatult nagu kõik muugi. Kui põhjamaal äiksepilv endast juba paar tundi varem ähvardava kõminaga ette teatab, siis siin tuleb see tõesti nagu välk selgest taevast. (8. mai)
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975

• Marsi teadlasele, kellel puudub käsitus nägemistajust, võiksid olla arusaadavad vikerkaar, äike või pilved kui füüsikalised nähtused, ehkki ta poleks mitte kunagi võimeline aru saama vikerkaarest, äikesest või pilvedest kui inimmõistetest, ega sellest kohast, mis neil asjadel on meie fenomenaalses maailmas. Nende mõistete alla kuuluvate asjade objektiivset loomust võiks ta mõista, sest ehkki need mõisted ise on seotud konkreetse vaatevinkliga ja konkreetse nägemisfenomenoloogiaga, asjad, mida tollest vaatevinklist mõistetakse, pole seda: nad on sellest vaatevinklist vaadeldavad, kuid tema suhtes välised; seega võib neid mõista ka teistest vaatekohtadest, ükskõik kas samade organismide või kellegi muu poolt. Välgulöögil on objektiivne iseloom, mis ei ammendu tema visuaalse väljanägemisega, ja seda saab uurida ka marslane, kellel puudub nägemine.
  • Thomas Nagel, "Mis tunne on olla nahkhiir?", tlk Tiiu Hallap, Akadeemia 10/1996, lk 2098-2099

• Äike on üks keerulisemaid loodusnähtuseid, mida salvestada, sest seda ei saa eriti ette planeerida, raske on leida kohta, kus segamatult salvestada ning see on tehniliselt teiste helide salvestamisest keerulisem.
  • Taavi Tulev, intervjuu: "Taavi Tulev annab välja Eesti esimese äikeseplaadi", ERR/Klassikaraadio "Suveduur", 29.06.2022

Luule

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
mürr-mürr! mürr-mürr! trahh-trahh!

• Henrik Visnapuu, "Kolmas kiri Ingile", 1919

Kuskil on ehk päike paiksem,
äike äiksem, tuulem tuul.
Kuskil on ehk valu vaiksem,
mureohe sureb suul.

• August Sang, "Märtsiöö", rmt: "Emajõe unisel veerel", 2003, lk 15-17

Välk õmbleb kokku kõue räbalaid
ja tõmbab vihmasärki üle puu.
Surm-alasti on jäänud ristid vaid
ja kaugel vilksatades kase luu.

Õhk käriseb. Sel kohtupäeva hääl.
Taob müdinaga taeva viha härg.
Ei puhke tema järel valgusnääl!
Ta sõra jälgedes on muld vaid märg.

• Ivar Ivask, "Äike Rõngu surnuaial" kogust "Tähtede tähendus" (1964), lk 31