Henrik Visnapuu

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 Helme kihelkond – 3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti luuletaja, kirjanik ja kirjanduskriitik, Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Henrik Visnapuu, 1917

Luule

Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altareile!
Oo! ära seisa templi uste taga.
/---/
Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.

• "Kaks algust" (1912), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 73

Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.
...
Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

• "Issand halesta" (1912) kogus "Amores". Tallinn: Siuru 1917, lk 60

Igavesti mulle antud olla kurb,
    olla rõõmust hull,
    olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
    Jälle süda mul
    tuikab, tuikab sull'!

• "Igavesti" (1916), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 74

Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te hulka, laulikud, ma julgest' tulen.
Mu saatus see, mu mullapäälne pund,
aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Kas mõnitust või kiitust tuuaks' vastu,
ükskõik; see nii, see olemise sund.
Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te ringi, laulikud, ma tahan astu.

• "Amorese" proloog, 1917, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 76

Oo, elu, virtsamere haisev lokse!
Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!
Oo, jamps, oo, hullumeelne sonimine!
Oo, maailm, purjus jumalate okse!

• "Laul sest jäledast", 1917, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 78

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti!

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
mürr-mürr! mürr-mürr! trahh-trahh!

• "Kolmas kiri Ingile", 1919, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 81

Kuldkollane on park, kuldkollane on süda.
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda,
kaks käijat kuldsen kadumisen.
/---/
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?

• "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 82

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie all sina läed.

• "Kümnes kiri Ingile" kogust "Käoorvik" (1920), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 83

Taevas särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatises olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
/---/
Tuli praksudes põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
/---/
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.

Ja ma kummardin käele, andsin suud.
Hõbehärmatises olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.

• "Jõuluöö", 1920, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 85-86

Tõmbtuul! o tõmbtuul!
Oleme tormide teele rajanud maja.
Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja
tõmbtuul, o tõmbtuul!
/---/
Tõmbtuul, suur tõmbtuul!
Sajandi ühe läänest itta vuhised,
hirmsa jõuga idast läände nüüd tuhised,
tõmbtuul, o tõmbtuul!

• "Tõmbtuul" (1927), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 91

Kõik mu ümber lauluks muutub,
mida vaatan, mida puutun.
    nagu heliseksin ise
    helendusen imelisen.

• "Kõik muutub lauluks" (1948), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 111

Tema kohta

• Mõne raamatu väärtuse kohta võib selgusele jõuda alles teda teistega võrreldes. Kui ma mitme nädala eest Visnapuu "Taliharja" läbi olin lugenud, panin ta riiulisse, mõeldes, "see on tubli raamat". Imestasin ainult, et ma üht Visnapuu teost olin võinud käest panna, tahtmata midagi sealt pähe õppida. Kui nüüd Marie Underi "Verivalla" tuli, tõi ta meelde, et ka Visnapuu oli laulnud "ajast", ja ma võtsin raamatu uuesti välja. Mitte tema kasuks. Sest miski pole nii kardetav heale kui parem. Kunagi pole mulle nii selgena silmi paistnud, et sel määral ka poeetiline anne on põhjal võttes ainuüksi hingelise jõu küsimus. Visnapuu on ju oma kurbades mõttemõlgutustes kahtlemata niisama õiglane kui Marie Under; ta süda on niisama "haavana verivalla" vabandust paludes, et ka tema mõõk käes vendade reas ei seisa, kui Marie Under on tuhat korda nähtud küünlaid ühel Tartu maantee vürtsikaupluse aknal tuhat esimest korda nähes, ehk küll vahepeal kõik oluline elus on vaheldunud ja hävinenud - kuid vahe nende vahel on siiski nii suur, kui võib olla keskpärase, heatahtliku luuletaja ja nägemusrikka, suure intuitsioonivõimega geeniuse vahel. Visnapuu laul harvasõnalistes salmides, mida alalõpmatud refräänid veelgi hõredamaks katkestavad, kõlab kui vaene unisoon tühjas kõrbes, hale ja iniseja, ja mis pahem: tihti niisama kalkuleeritud, mõistuslike retseptide järgi üles ehitatud kui näit. Grünthali kõige halvemad laulud. (lk 289)
• Mõtlen: ta oli kui tuldpurskav mägi, kes kõigepealt enesest välja paiskas määratu kivimüraka, kujutu, ilutu, kuid imponeeriva omas barbaarses vägevuses, otsekui ürgilmade röögatuse - "Amores". Siis hakkas tulema siidipehmet laavat, tuli kena "Jumalaga, Ene!", nii armastusväärne, kuid ei midagi muud. Ja nüüd tuleb tuhka - "Talihari" - mis läbi sõrmede jookseb ja ununeb ja meelde jätab ainult segase ettekujutuse tundelisest, heatahtlikust noormehest, kes palub, et inimesi ei tapetaks, sest et ta muidu öösel magada ei saa... (lk 290)
  • Helmi Neggo, "Marie Underi uuestisünd". Postimees, 28. aprill 1920, rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013