PiibelRedigeeri

23 Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?
27 Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: "Jooge kõik selle seest,
28 sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!
  • Matteuse evangeelium 26:26-28


  • Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?
20 Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!

ProosaRedigeeri


Soolisus on see, mis tuleb ületada, ihu on see, mille ma maha raputan.
  • Marina Tsvetajeva kirjas Roman Gulile 27. juunil 1923, rmt: "Elu tules. Pihtimused", tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 206-207


  • Kirjanikke on kahte sorti. Ühed, kes on kirjanikud, ja teised, kes seda ei ole. Esimeste puhul kuuluvad sisu ja vorm kokku nagu ihu ja hing, teiste puhul passivad sisu ja vorm kokku nagu ihu ja hilp.
    • Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets, LR nr 31/1999, lk 28



  • Et Nike on olnud kindlalt esikohal rõivaste brändistamises, pole imestada, et ta on jõudnud ka brändi viimse piirini: ihu brändistamiseni. Kümned Nike'i töötajad on säärele tätoveerinud Nike'i linnukese, mis on ju mõistetav, kuid tätoveeringu-uuringud kinnitavad, et linnuke on muutunud Ameerikas kõige populaarsemaks elemendiks. Inimeste brändistamine? Tehtud.
    • Naomi Klein, "No logo: sihikule on võetud brändihiiglased". Tõlkinud Marek Laane. Tänapäev, 2003, lk 85


  • Püha Veronica pühkis Kolgata teel Kristuse nägu, ja Tema näo jäljend jäi Veronica käterätile. Või Tema näo pilt. Õde Benedict ütles, et see oli kõigi aegade esimene foto.
See Veronica hakkas mulle täitsa meeldima: kuidas ta rahvasummast välja kummardus, ühtaegu anuv ja õrn. Mõtlen nüüdki temale iga kord, kui Hiina restoranides ja vanamoelistel lennuliinidel pakutakse niiskeid käterätte. Me oleme kaotanud avaliku õrnuse kunsti, rituaalse pühkimise ja pesemise, me oleme unustanud, kui alandlikult ihu tervitab ametlikku puudutust. Tean, et minu saatus peab olema mõnes mõttes ühendatud Veronica omaga. Vahest saab minust fotograaf. Vahest tuleb hetk, kui ma astun inimsummast välja ning siis pöördun sinna tagasi - ei midagi enamat. Mõtlesin, et suureks kasvades võib minust saada pühkija - vere, pisarate, selle kõige pühkija.
  • Anne Enright, "Kokkutulemine". Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2008, lk 123


  • Neis kümmekonnas sekundis enne etenduse algust, mil saal on pimenenud, publik vaikne, aga etendus pole veel alanud, on lüpsieelset laudameeleolu. Teatrikülastajad lõpetavad jutu, lülitavad välja ühendused saalivälise maailmaga, andes märku, et neist on saanud Publik, ja kui külastajad on vaikinud, hakkab kostma Publiku häält. Tagareast tuleb summutatud röhatus, vasakult kõhukorinat, ees nuusatakse, paremal hingab keegi raskelt läbi nina, kümnete rahutute liigeste nihelemisest tekkivast toolide naginast rääkimata. Publik on saalitäis Ihu, Füüsist. Lavastaja ülesanne on muuta Füüsis Metafüüsiseks.


LuuleRedigeeri

kõik mis mulla all ootas ja lamas
avab silmad ja ongi siinsamas

põrmule põrmust puhkevat lohtu
kannikesi ja kopsurohtu

savist sai ihu tuulest sai hinge
muud ei olegi tõuske ja minge

  • Jaan Kaplinski, "Läbi sest valest läbi sest valust", rmt: "Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 111


Andke aega, siis on hää,
kui ei ole kiire.
Mis see on, mis südames
võtab selgeid piire?
Kõik, mis tuleb, kaotab siis
takistavad tabad,
kui me saame olema
tabamatult vabad.

Ihu sisse hing on tulnud,
hinge taga aga vaim.
Anna aega üksi olla, Majavaim
ja ajavaim.

  • Juhan Viiding, "* Mida teame üksindusest". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 331


Olen maa mädanend
lõhn, suren ja sünnin mullana, huumusena, peidan endas kõike
kadunut, hoian alles vanade tuleasemete söetükke, samme,
potikilde. Sinu juured hargnevad minus, su pikad käed-jalad
põimuvad mu ümber, las ma toidan sind; ma ei taha palju, ehk
ainult teateid tuulelt ja sinu närbuvat, lagunevat ihu talve eel.

  • Carolina Pihelgas, "Silmade sees" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", lk 156