ProosaRedigeeri


  • [Peter Wimsey:] "Preili Dorland — kas ma tohin olla häbematu?"
"Kuidas? Miks?"
"Mitte kunstnik, mitte boheemlane ja mitte õpetatud mees; hoopis seltskonnainimene."
"Mida te nende salapäraste sõnadega mõtlete?"
"See peaks olema teile õige mees. Sedasorti mehele te meeldite väga. Vaadake, vein, mille ma ära saatsin — see ei kõlba inimesele, kes armastab šampanjat ja homaari ega ka väga noorele inimesele — see on liiga vänge ja toores. Aga selles on sisu. Teis niisamuti. Selle õigeks hindamiseks läheb tarvis kaunis kogenud maitsmismeelt. Ühel päeval astute teie ja see vein oma õigustesse. Kas mõistate?"
"Te arvate nii?"
"Jah. Aga teie meheks ei saa sedalaadi inimene, keda teie ootate. Te olete alati mõelnud, et keegi hakkab teid suunama, eks ole?"
"Noh..."
"Aga te leiate, et hoopis teie mõistus on määrav. Tema tunneb selle üle suurt uhkust. Ja teie avastate, et mees on usaldusväärne ja hell ning kooselu laabub päris hästi." (lk 218—219)