Annika Haas

Eesti fotograaf

Annika Haas (sündinud 11. juunil 1974 Pärnus) on eesti fotograaf ja kuraator.


IntervjuudRedigeeri

  • Olen fotografeerimisega tegelenud alates 13. eluaastast ja enesele teadvustamata toonaseid matku, klassiüritusi jne pildistades tegelesin ma tegelikult ju dokumenteerimisega. Iga fotograafiline jäädvustamine on konkreetse ajahetke dokument, selles mõttes on iga manipulatsioonita fotokaameraga sekkumine ümbritsevasse dokumentaalfotograafia, kuigi fotograafist ja tema valikutest jääb alati sõltuma, millise ruumilise ja ajalise väljalõike ta vaatajale edasi annab.
Selline väljalõige on mõneti vägivaldne ja tekitab lõputuid küsimusi dokumentaalfotograafia realistlikkusest ja objektiivsusest, mis mind omamoodi paeluma hakkaski. Sul on dokumentaalfotograafina võimalus näidata tagasipeegelduvat aega oma perspektiivist, kuid sa pead alati olema aus.
  • Minu esimene teadlik dokumentaalprojekt sai alguse 1990-ndate lõpus, kui ma maatüdrukuna vaimustusin piimapukkidest ja nende kultuuriloolisest fenomenist. Igal piimapukil oli oma lugu – nende ümber keerles elu. Tänaseks on piimapukid kadunud, aga mul on hea meel, et mul on õnnestunud jäädvustada ajalugu.
  • Hääbuvate ja eriliste kultuurinähtuste poole on mind kogu aeg tõmmanud, teatud eksootikat leidsin eelmise sajandi lõpus enda jaoks ka Peipsi-äärsetes vanausuliste külades, mis pani mind ikka ja jälle sinna pikki sõite ette võtma. Ja ikka kaameraga.
  • Eesti on oma väiksuses tohutult kirju, ja ma ei saa aru fotograafidest, kes kurdavad, et meil midagi ei toimu, midagi maailmale huviväärset pole pildistada. See on natuke rumal mõtlemine.
  • Mind inspireerib lihtne igapäevane elu ja n-ö tavalised inimesed, kelle kaudu olen jõudnud tõdemuseni, et just lihtsuses ja tavalisuses peitub geniaalsus. Kui süüvida lihtsa inimese olemusse, tema hingeellu, siis mõistad üsna ruttu, et tegelikult puutud kokku just millegi väga erilisega. See on omamoodi paradoks. Mulle meeldib iga uus avastamine ja avanemine. Selline sümbioos on tohutult inspireeriv.
  • Pikaajaliste projektide puhul ongi nii, et sa lähened oma objektile samm-sammult, inglise keeles on sellisele töötamisviisile hea nimetus slow photography, mis oma ajamahukuses nõuab pidevat pühendumust ja tohutut järjekindlust.
  • Perifeerses piiritsoonis on venekeelsed inimesed üleminekul uude aega – nõukaajast vaba Eesti aega – elanud üle teatud trauma ja nende umbusku kaameraga inimese suhtes on küllaltki raske ületada. Eriti veel eestlasel. Kuid see pole võimatu, sest tegelikult nad tahavad rääkida oma lugu.
  • Enamuse minu fotoprojektidega on selline lugu, et päris valmis ei saa nad ilmselt kunagi, need jäävad eluprojektideks. Tulen aeg-ajalt nii ühe kui teise juurde tagasi. Minu töömeetod on seotud sellega, et vajan mõnikord ajalist perspektiivi, et pildistatud materjal justkui uue pilguga üle vaadata ja siis jälle edasi minna. See seletab hästi situatsiooni, miks ma nii mitme projektiga korraga tegelen. Mul on vaja pidevalt värsket vaatenurka.
  • Eesti romade ehk mustlastega olen teinud tööd juba 2011. aastast, aga alles nüüd tunnetan, kuidas uks nende maailma on avanenud. See materjal, mille pildistasin viis aastat tagasi, on sootuks erinev värskest, sest suhe kogukonnaga on usalduslikum, sind lubatakse rohkem ligi ja igapäevaelu pole ainult tee joomine ja küpsiste söömine, nagu esmastelt fotodelt vastu peegeldas. Seega dokumentaalseeriate loomine on natuke ka nagu teiste inimeste elu elamine, lõputu protsess. Ja see on põnev.


  • Minu peamiseks pildistamisobjektiks on inimene. See on nii põnev teema ning fotograafina ei tee ma lihtsalt pilti, vaid uurin subjekti nii sügavalt, et saan teada, mis on inimese taga. Minu projektid on alati sotsiaalsed ning inspiratsiooni ammutan ma kõigest enda ümber. Eesti on teemasid pungil täis, eriti dokumentalistika vallas, tuleb lihtsalt teemaga sõbraks saada.
  • Oluline on eksperimenteerida võimalikult palju ja teha erinevaid harjutusi, mis arendaksid nägemisoskust ning õpetaksid, kuidas teatud teemat edasi anda. Lisaks tuleb kasuks ka teiste fotode vaatamine, neisse süvenemine ja nende analüüsimine.
  • Nii nagu muusikamaailmas on vinüülplaat tagasi tulnud, on fotograafias taas tõusuteel analoogkaamerad. Kui digifotograafia annab kiiruse ja tulemust saab ruttu näha, siis analoogi puhul on tulemuses hing rohkem sees ning inimestele meeldib see vana hõng.
  • Minu suureks unistuseks on alati olnud pildistada Leica kaameraga, mis juba 90 aastat tagasi oli kompaktkaamerate teerajajaks ning nüüd, koostöös mobiiltelefonide tootja Huaweiga, on seda ka nutitelefoni fotograafias. Kuna sain võimaluse teha koostööd Huaweiga ning katsetada nende kolme Leica kaameraga varustatud viimast mudelit, siis saan nüüd ka ise kinnitada, et Leica on tõesti kvaliteedinäitaja fotograafiamaailmas.
  • Sügavam fotograafia on palju enamat kui trendide jälgimine ja fotodel efektsete filtrite kasutamine.
  • Konkursid on kasulikud, kuna need panevad inimesed kriitiliselt suhtuma sellesse, mida nad oma kaameraga teevad. Pildistamine on selle juures kõige lihtsam ja mõnusam tegevus, raskeim osa on just nende 100 seast aga see üks õige välja valida.
  • Tihti ei peagi kvaliteet kõige parem olema, vaid sisu on see, mis teeb fotost foto.
  • Peamine on läbi mõelda, mida tahad antud pildiga öelda. Kui pildil on sisu ning see avab vaataja jaoks mingi teema, siis hea foto ongi olemas.


  • [Pressifotograafiast dokumentalistikasse siirdumisest:] Mul hakkas peas tekkima mõte, et miks me kunagi ei näita neid paralleelmaailmu siin Eestis, mis on olemas. Mis me näitame ühte ja seda sama Anu Saagimit, kes on igal üritusel kohal?
  • [Eesti moslemite pildistamisest:] Mina tahan näidata seda adekvaatset pilti, seda peegeldust, mida kogukond ise endast minu jaoks pakub. Ma ei välista oma seeriates kindlasti mitte ka negatiivseid juhtumeid.
  • Ma ei saa öelda, et ükski marginaalne grupp, kellega ma tegelen, on kas hea või halb. Ei saa panna neid piire, inimene on inimene. Ole sa moslem, ole sa kristlane, ole sa kes tahes. Ei saa niimoodi lahterdada.

Artiklid ja sõnavõtudRedigeeri


  • Viimasel ajal on ajakirjanduses näha tendents, et vähegi loomingulisemad, visuaalselt eristuvamad ja kogenumad fotograafid saadetakse supertoimetustest minema ning asemele võetakse madalapalgalised jooksikud. Kusjuures irooniline on see, et need minemasaadetud on eelnevalt saavutanud ka tunnustust, justkui oleks see ettemakstud kompensatsioon vääritu vallandamise eest.
  • Mõned väga head pildipüüdjad on kehtima pandud süsteemi eest ise põgenenud, sest olgem ausad, fotograafide töö tänapäevastes korporatiivasutustes on muutunud konveiermeetodil funktsioneerivaks tehasetööks, kus tähtis pole enam kvaliteet, vaid kiirus, kiirus ja veel kord kiirus! Muidugi tehakse fototoimetuste koosolekutel suuri sõnu ka loomingulisusest ja erinevatest nurkadest ning lähenemisviisidest, aga kui toimetust juhitakse stiilis, et sa pead end oma tööd tehes justkui kogu aeg milleski süüdi tundma, siis ausõna, selline õhkkond ei soodusta mitte mingisugust mõtteerksust.
  • Kas ei oleks fototoimetustel suurte koondamiste asemel mõistlik mõelda sellele, et kiirus on küll tähtis, aga kvaliteet on veel tähtsam?! Ning tähtis on see, et iga endast lugupidav meediaväljaanne võtaks kvaliteetse fotožurnalistika saavutamiseks oma fototiimi fototoimetaja, kes tõesti valdaks pildikeelt ning tunneks ka pildistamise praktilist poolt [---]. Et oleks asjatundlik vahelüli fotograafide, kujundajate ja kirjutavate ajakirjanike vahel, et kõikidelt inimestelt ei nõutaks mingit üldiseks trendiks kujunevat multitalentsust ja interdistsiplinaarsust...

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel