Mobiiltelefon

Mobiiltelefone 2000. aastate algusest

ProosaRedigeeri

  • Vanas eas libised sa alalisse ebakindlusse, väljaütlemata vabanduste seisundisse. Sa kõnnid ülejäänud inimestest aeglasemalt, pead liiga tihti "Mida?" ütlema, teised peavad bussis sulle oma koha loovutama ja rongisõidul oled sa sunnitud oma absurdselt väikese ja kerge kohvriga abi paluma. Kuskil su peas on tühimik, millesse pudenevad kõige tuttavamad nimed; eile kukkus sinna tervelt viieks minutiks president Obama koos selle naisega, kes elab Charlotte'i kodust üle tee ja oli just saatnud talle terveks saamist sooviva kaardi allkirjaga "Sue", aga mis ometi on tema perekonnanimi? Sa oskad kuidagiviisi kasutada arvutit ja saad hakkama mobiiltelefoniga, aga nii aeglaselt reageerides, et pealt vaatavad noored nägu krimpsutavad. (lk 79)


  • Berdjansk, Melitopol. Uus legend kontrollijatele – viin need inimesed Jaltasse, Krimmi. 11 tundi Krimmi piiripunktis. Kõik otsitakse läbi. Berdjanskis on keegi Mõhhailot hoiatanud, et piiri peal tuvastatakse spetsiaalse programmiga, millal ja kui palju infot on telefonist kustutatud. Telefoni mälu ei tohi tühi olla. Mõhhailo pildistab suvalisi asju, kustutab vajaliku. Telefon ei jää tühjaks, ei ärata kontrollijates kahtlust. Piiril ei tohi rääkida sõjast. Selle eest võib armutult peksa saada. Tuleb öelda erioperatsioon. Passid korjatakse ära kümneks tunniks. Kuus tundi ootamist aedikus, ühe koha peal. Jalge all on kivid, mis isegi läbi kingataldade põrgulikku valu hakkavad tegema. Lõpuks saab edasi sõita.
 
Vikipeedias leidub artikkel