Läbiotsimine

ProosaRedigeeri

  • Kasakad lõid silmapilguks keset puhtust ja pitse nagu kõhklema, aga noor parun andis neile head eeskuju. Tõmbas nurgast puupotist koos juurte ja mullaga välja kummipuu ja uuris tühja potipõhja. Lisaks mullale puistati söögikapist põrandale veel kott tatratangu ja pulbris maalrivärve rätsepa tööriistade kastist. Langes aknalaualt põrandale puruks ka toalill, mida kutsutakse kristuse pisarateks ehk jeesuse silmaveeks. Punakaid pisaraid pudenes põrandale, ja see oli tõesti õige koht ja aeg, kus ja millal säärase nimega lill oma pisaraid valas. Otsiti neid pahu laule, kas või ühtki rätsepa käekirjaga paberile pandut (mees polnud küll tundigi koolipingis istunud, aga, tähed olid tal peened ja puhtad, nagu ritta valatud).
"Kus oleb need tema jägerivärgid?" nõudis noorparun. Kui ei leita laule, peab leidma midagi muud, et külge hakata sellele mehele, kes pahatihti mõisa metsas kütib. "Otsige, otsige," kamandas ta venelasi, kes polnud nii agaras otsimishoos, nagu see sakslasele meeldinud oleks. (lk 16)
  • Otsijate kätte jäi ainult vana salmialbum. Sellest oli välja rebitud kolmveerand osa lehti. Kaante vahele oli kuidagi jäänud ka käsitsi maalitud pilt. Sellel pildil oli näidatud supipada, mille all lõõskas kõrgele punane tuli, pajal aga oli sangade asemel kummalgi pool küljes kotka või muidu röövlinnu moodi kujutis. Risti üle paja oli kirjutatud salm:
Nüüd võtkem ilmal kuulutada:
see supp on õel ja must ja mäda.
Meil, mehed, kätte jõudnud ajad —
kõmm, kummuli kõik supipajad!
Pilditegija ja laululooja oli oma käegi alla pannud ja nõnda kirjutanud: "Pea vastu, veli Juhan! Sinu truu Reinmetsa Aadu ehk Ado Reinvald. Kirjutatud Meeril, sel üheksasada viiendamal aastal."
Noorparun luges, lõi silmnäost punetama ja küsis käheda häälega:
"Mis see on, ah? Üks bombe ja kaks kullid, was? Mis supet siin keedetakse?" — ja ise vehkis lehekesega just raseda naise silmade ees. Naise otsaesisel liikusid lühikesed juuksed saksa poolt tekitatud tuules. Otsaesine läks küll natuke valkjamaks, aga naine vastas veel rahulikuma häälega kui enne:
"Mehed purjus peaga sehkendanud seal Meeri kõrtsi man. Nemad olid puha koeruse pärast kahest varesest suppi keetnud, aga supp oli trehvanud must ja õela haisuga. Purjus meeste koerustükid, muud ei midagi."
"Ja kellele peab vastu panema see veli Johann?" norskas küsija.
"Eks ikka oma naisele... kui purjus peaga koju tuleb... ja kui naine võtab ahjuroobi," naeratas kostja. Kostjal oli õieti laiade põsenukkidega nägu ja näis sedamoodi, nagu oleks tema naeratus suu ligiduses üsna lahke, aga kõrvade poole laienedes läheks kavalamaks ja isegi inetumaks.
Seekord ei leidnud - need, kes otsisid. Põrandale jäi vedelema isegi mõnitus varesesupi kohta... Mis seal teha, kui kotkas on juba nii närbunud olekus, et teda võib üsna varesetaoliseks sehkendada... (lk 17-18)


  • Tänavatel veetakse haavatuid, invaliide. Kui muud vahendit ei ole, viiakse prügikonteinerites. Nendelgi ju rattad all. Igas kontrollpunktis peavad mehed oma keha näitama – ega sellel ei ole Azovi pataljonile viitavat tätoveeringut. Mõhhailol on õla peal tätoveering, mida ei leita. See ei ole Azovi oma, aga iga selline leid võib tähendada surma.
  • Mõhhailo ja Ljubov on ristitud paarikümne aasta eest. Aga ristimistalitusel neile kingitud kaelaristid on juba 15 aastat varjul. Viimased ettevalmistused lahkumiseks. Ristid ilmuvad välja. Mõhhailo paneb enda oma kaela – Vene sõdurid on jumalakartlikud ja kaelaristi puudumine võib saada saatuslikuks, kui nad sind läbi otsivad ja leiavad, et oled ristita. "Tulime teid metslaste käest päästma," kuuleb Mõhhailo Vene sõdureid ütlemas. Viisteist aastat varjul olnud rist on siiani Mõhhailo kaelas.
  • Berdjansk, Melitopol. Uus legend kontrollijatele – viin need inimesed Jaltasse, Krimmi. 11 tundi Krimmi piiripunktis. Kõik otsitakse läbi. Berdjanskis on keegi Mõhhailot hoiatanud, et piiri peal tuvastatakse spetsiaalse programmiga, millal ja kui palju infot on telefonist kustutatud. Telefoni mälu ei tohi tühi olla. Mõhhailo pildistab suvalisi asju, kustutab vajaliku. Telefon ei jää tühjaks, ei ärata kontrollijates kahtlust. Piiril ei tohi rääkida sõjast. Selle eest võib armutult peksa saada. Tuleb öelda erioperatsioon. Passid korjatakse ära kümneks tunniks. Kuus tundi ootamist aedikus, ühe koha peal. Jalge all on kivid, mis isegi läbi kingataldade põrgulikku valu hakkavad tegema. Lõpuks saab edasi sõita.


  • "Kujutage ette!" karjus Muhv pahameelest väriseval häälel. "See tunkedega kuju on meie autosse roninud!"
Samas hüppas ta ukse juurde, et välja tormata, kuid kontrollpunkti ülem astus talle teele ette.
"Rahunege," ütles ta. "Tegemist on ainult väikese läbiotsimisega."
"Ja kes teile selleks õiguse andis?" küsis Muhv vihaselt.
"Meile on antud korraldus, et kõik autod tuleb läbi otsida," ütles kontrollpunkti ülem, võttis lauanurgalt dokumentide kausta ja hakkas seda lehitsema, "üks hetk, kohe loen teile ette."
Veidi aega paberilehti lapanud, leidis ta otsitava koha üles ja hakkas lugema:
"Rotivastase võitluse kontrollpunktides tuleb kõik liiklusvahendid põhjalikult läbi otsida, kahjutuks teha liiklusvahenditest tabatud rotid ja eemaldada liiklusvahenditest kõik rotipärane..."
"Sain aru," ütles Muhv kontrollpunkti ülemat katkestades. "Olgu siis pealegi." (lk 165-166)