Toalill

Proosa

Kasakad lõid silmapilguks keset puhtust ja pitse nagu kõhklema, aga noor parun andis neile head eeskuju. Tõmbas nurgast puupotist koos juurte ja mullaga välja kummipuu ja uuris tühja potipõhja. Lisaks mullale puistati söögikapist põrandale veel kott tatratangu ja pulbris maalrivärve rätsepa tööriistade kastist. Langes aknalaualt põrandale puruks ka toalill, mida kutsutakse kristuse pisarateks ehk jeesuse silmaveeks. Punakaid pisaraid pudenes põrandale, ja see oli tõesti õige koht ja aeg, kus ja millal säärase nimega lill oma pisaraid valas.
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 16

Näen poolvalges toas oma Euphorbia't, millel on tänavu kevadel esimesed pisikesed punased tähekujulised õied. Kristuse kibuvits õitseb, kuigi varred on täis hirmsaid okkaid. Okkad on võimsad: kannatus on võimas jõud. Nende vahel õitsevad väikesed armastusepunased tähed. Sama akna ees laiutab lai jõulukaktus, liiga lai meie tubade jaoks. Tal on õisi. Näen jõulude ja ülestõusmispüha õisi ühekorraga. Kristuse sünd ja surm.
Aino Suits, "Päevaraamat 1901-1964", 15. märtsil 1952. Tõlkinud Piret Saluri, Varrak, 2014

Ainsad asjad, millele Crowley oma korteris mingisugust isiklikku tähelepanu pööras, olid toataimed. Need olid tal tohutu suured, rohelised ja ilusad, kaunilt ja tervisest pakatavalt läikivate lehtedega.

See tuli sellest, et kord nädalas käis Crowley, roheline lilleprits pihus, mööda korterit, piserdas lehti veega ning ajas taimedega juttu.

Ta oli taimedega rääkimisest kuulnud millalgi seitsmekümnendate alguses Raadio Neljast ja tema arust oli see suurepärane idee. Kuigi "rääkimine" on Crowley teguviisi kohta pisut vale sõna.

Tegelikult sisendas ta neisse surmahirmu.

Õigemini hirmu Crowley enda ees.

Lisaks sellele valis ta iga paari kuu tagant välja mõne taime, mis kasvas teistest aeglasemalt, kannatas mõne lehehaiguse käes, kippus kuivetuma või ei näinud lihtsalt nii hea välja kui teised, ja kandis seda teiste lillede ees ringi. "Jätke oma sõbraga hüvasti," kuulutas ta. "Tema ei tulnud toime..."

Seejärel lahkus ta koos eksinud taimega korterist ning naasis tund-paar hiljem koos suure tühja lillepotiga, mille ta kuhugi silmatorkavale kohale seisma jättis.

Tema toataimed olid kogu Londoni kõige lopsakamad, rohelisemad ja ilusamad. Ja kõige hirmunumad.

Neil Gaiman, Terry Pratchett, "Head ended", tlk Tiina Randus, 2020 (3. trükk), lk 224

Köögi aknalaual potis õitsesid hüatsindid ja nende lõhn täitis toa. Need olid kahvatusinised, valgete triipudega.

"Ilusad." Hattie lükkas kassi toolilt maha, et saaks istuda, ja võttis laua ääres istet. "Kevadised."

"Ma ei saa tegelikult nende mõttest aru." Mima küünitas end, et riiulilt kastrul võtta. "Need on inetud lilled ja nad haisevad. Evelyn kinkis need mulle ja arvas, et peaksin tänulik olema. Aga ma teen neile varsti otsa peale. Ma pole seni veel ühtegi toataime ellu jätnud."

Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018, lk 12