Rätsep

riiete valmistaja
Rätsep Agne Widenheim, 1918-2007.
Quirijn van Brekelenkam, "Rätsepa töökoda" (1661)

ProosaRedigeeri

  • [Joosep Toots:] Õigus, mõnikord leiavad otsijad, aga seejuures peab oskama otsida; kui kellegi silmaring kaugemale ei ulatu kui üle pikerguse laua, siis peab ta rahule jääma kääridega ja niidirolliga nr. 40. Pärleid ei leita pühkmekastist ja palmipuud ei kasva läve kõrval — ennem läheb rätsep läbi nõelasilma — neid leitakse peale pikka ja vaevarikast teekonda. Mõni teine koputab kogu oma eluaja, ja kui talle siis kord enne surma avatakse, siis koputatakse ka temale vastu pealuud ja võetakse vastutusele majarahu rikkumise pärast. Kas pole õigus, mh, ah? Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga lind võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud; kõrgemale kui tiivad kannavad, pole veel keegi lennanud, ja kui keegi arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida. (lk 108)
  • [Lible:] Kes on Paunveres tänapäev kuulsam mees kui Jorh Kaabriel Kiir! Kes teeb veel lõhkisema sabaga pintsaku kui tema, olgu see linnas või maal?
  • "Kuule sina, va kalja-rätsep, mis on ära seletatud Taar, sina oled sakste sabarakk," ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. "Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane."
"Sul praegugi minu õmmeldud püksid jalas," ütles rätsep.
Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku, et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus:
"Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle uateid!"


LuuleRedigeeri

Sel ajal, kui meil olid saiad
veel krõbedad ja kopsakad,
kui kapsalehed olid laiad
ja naised hästi lopsakad,
kui mulgid kandsid musta vammust
ja kurni viskas iga naakmann,
kui köstri lehm läks lõhki rammust,
kui juturaamatuid müüs Laakmann,
kui rasvast läikisid veel koid,
pannkoogid, kraed ja kardavoid –
 sel ajal palju riiet rikkus
üks väike rätsep. Varaku
ta juba unistama tikkus
teaatrist ... Jumal paraku,
mis imelikke käiseid, õlgu
täis püha põlemist ja põlgu
ta lambivalgel kasinal
küll õmbles kokku masinal!
Siis võites endas argust, häbi
– ja vastuoksa tavale –
läks rätsep nõelasilmast läbi:
ta pääses näitelavale.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel