Surunud vasakusse silma monokli, võis ülempolitseimeister laiali laotada talle toodud "Sovremennõje Izvestija" riuklikud numbrid ja pärast natukest otsimist koduselt ning kõikemõistvalt ja üpris ilma tigeduseta muheldes näidata üht toimetajale tulnud kriitilist kirja, kus keegi allkirjaga "Porfiri Klenus" ("No küll mõtlevad aga nimesid välja," naljatas politseimeister), ilmselt samuti nagu "Moskvitš", kirjutas elukallidusest, nõudis kindla hinna kehtestama soolalihale, et see oleks kättesaadav nii rikastele kui vaestele... Aga... aga... Ja iluravitsetud nimetissõrmega võis ta juhtida neid, kes temaga koos lehte vaatasid järgnevatele ridadele. Need aga valgustasid autori palet otsekui prožektoriga: seal juhiti tähelepanu suurele hulgale juutidele, kes elavad Moskvas ja kellest pole teada, kust nad sissetulekut saavad, sest "sajad neist elutsevad ettekäändel, et teevad kvassi, millest neil pole aimugi". (lk 23-24)
