Moskva on Venemaa pealinn.


  • "Palun ... jah ... tänan teid ... Kutsuge palun Pjotr Aleksandrovitš. Professor Preobraženski. Pjotr Aleksandrovitš? Olen rõõmus, et teid kätte sain. Tänan teid, olen terve. Pjotr Aleksandrovitš, teie operatsioon jääb ära. Mis? Jääb hoopis ära, nagu ka kõik teised operatsioonid. Järgmisel põhjusel: ma katkestan oma töö Moskvas ja üldse Venemaal ... Praegu tulid minu juurde neli isikut, üks neist on meheks ümber riietatud naisterahvas, kaks on relvastatud revolvritega, nad terroriseerisid mind minu oma korteris eesmärgiga osa sellest ära võtta."
"Lubage, professor," alustas Švonder ja läks teist nägu.



  • Kes oli see julge kirjanik, kes nõukogude ajal (üsna lõpus loomulikult) julges kirjutada, et kultuur algab WC-st, selle kultuurist? Oli see Viivi Luik või Enn Vetemaa? Või mõlemad? Ma ei tea, kas silmas peeti lõhnasid või midagi muud. Aga ma mäletan suust suhu levinud, Mart Rauale omistatavat värssi Ma palju käind ja palju näind,/ mis vaatamist ju vääris,/ ent Moskvas leidsin peldiku,/ mis sita ära määris. Aga Venetsueelas leiad sa ka igas vaestelinnas või viimases indiaani kolkakülas Bolivari kujuga Bolivari-nimelise keskväljaku, seal lähedal on kindlasti kas veidi tagasihoidlikum või päris uhke WC, mis on ööpäev läbi kõigile lahkelt lahti. Kindlasti on kraanivalamu äärelohus roosa lõhnaseep, käsi võid käterätti pühkida või tuulutada. Seda on teinud naftatulud ja Venetsueelas viljeldav omapärane sotsialism, mis ainult pisut sarnaneb Rootsi sotsialismiga, kuigi viimane on vist eeskujuks. Teine põhjus on muidugi troopika. Moskvas ei teeks kasimata peldik talvel külmaga kellelegi suurt viga, seda oleks ainult vastik vaadata.
    • Olev Remsu, "Valge ja must (La Puertas, Andides)", Vikerkaar 3/1998, lk 2


  • 1950. aastal oli Nõukogude akadeemik P. V. Sõtin sunnitud Stalini vananeva ksenofoobse pilgu all rõhutama, et Kremli "planeering järgis puht vene arhitektuuriprintsiipe". Kui see mees saanuks reisida, oleks ringsõit Põhja-Itaalias pannud teda teistsugust väljendit otsima. Kõikjal oleksid teda ümbritsenud Moskva Kremli inspiratsiooni lätted, alates Verona linnaväravate kalasabakujulistest müürisakmetest ja lõpetades Milano Castello Sforzescoga, rääkimata juba Bologna tellistest linnamüürist. Kremli ajalugu selle taassünni ajastul kätkeb endas palju rohkemat kui üllad vürstid ja visalt töötavad kohalikud oskustöölised. See juhatab Moskvast Musta mere rannikule ja sealt edasi Euroopasse, see näitab alles pooleldi metsas asuvat konarliku piirdega väljakut ning hoonekogumit keset seda: mörti, tellinguid ja telliskive. (lk 46)
  • Kui Peterburi hakkas hingama Euroopa tööstusrevolutsiooni aniliinihõngu, esindas Moskva endist Venemaad. Peeter Suure reforme küll eriti ei kahetsetud, kuid süvenes nostalgia paljude arvates kaotatud slaavi eheduse järele. Moskva salongides ja üha sagedamini ka raamatukogudes rekonstrueerisid vanameelsed oma kollektiivse mineviku kui ühtaegu uue Bütsantsi, kolmanda Rooma ja püha impeeriumi loo. (lk 203)
  • Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda välismaalt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. Antisemitismi vähktõbi oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi Euroopas, kuid Venemaal kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas Aleksander III vend, suurvürst Sergei Aleksandrovitš Moskva kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et linn puhastataks juutidest. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas politsei kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist kodust välja. (lk 217)
    • Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014,


LuuleRedigeeri

/---/
Ma oma koli Moskvast siia tõin.
Ei austa miilits seal
mu luuleandi.
Kui õllepoes ma pisut lärmi lõin,
mind jalamaid
tsemendi peale pandi.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel