Marietta Šaginjan

Armeenia nõukogude kirjanik, luuletaja, aime- ja ajakirjanik

Marietta Šaginjan (2. aprill (vkj 21. märts) 1888, Moskva – 21. märts 1982, Moskva) oli peamiselt Venemaal elanud venekeelne armeenia nõukogude kirjanik, luuletaja, ajakirjanik, kriitik ja musikoloog. Alustanud revolutsioonieelsel Venemaal populaarse sümbolistliku luuletajana (luulekogust "Orientalia" ilmus 1922. aastani 7 trükki), jätkas ta pärast 1917. aasta revolutsioone avangardistliku, kohati ulmelise proosa ja draamaga ning kirjutas seejärel peamiselt sügavalt nõukogudemeelset publitsistikat ja dokumentaalproosat. Kokku avaldas Šaginjan üle 70 raamatu, sealhulgas rea biograafiaid, reisikirjad Weimarisse ja Armeeniasse ning tetraloogia Uljanovite perekonnast, mille üks lapsi oli NSV Liidu rajaja Vladimir Lenin. Sarja esimene osa keelati ilmumise järel 20 aastaks, kuna selles mainiti esmakordselt avalikult Lenini osalist kalmõki päritolu; hiljem pälvis Šaginjan tetraloogia eest Lenini preemia. Eesti keeles on ilmunud tetraloogia kaks esimest osa ("Poja sünd" 1975 ja "Esimene näitus" 1970), varajane ulmeromaan "Mess-Mend" (sarjas Mirabilia, 1973) ning "Matk läbi Nõukogude Armeenia" (1970).

Marietta Šaginjan Nõukogude margil, mis ilmus kirjaniku 100. sünniaastapäevaks.
Jelizaveta Kruglikova, Marietta Šaginjani siluettportree (1922)


"Esimene näitus"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Marietta Šaginjan, "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, 1970.

  • Kiri tuli pikk. Kirjutamise ajal kergitas minister vasaku käe pöialt, mis hoidis laual dokumentide pakki paigal, otsis paberitest üles endale vajaliku, juba valmis sõna või väljenduse ja vajutas siis jälle sõrme paberivirnale, otsekui klambri. Kirja lõpul oli tal tekkinud näole ebasiiras ja kahemõtteline ilme, mille puhul inimene mõtleb üht, aga teeb teist. Lähikondlastele oli see ministri näoilme tuttav ja uljaspead tegid ametnike kitsas ringis seda vahel isegi järele. Departemangus kandis see ilme nimetust: "Mina isiklikult olen vastu." (lk 5)
  • Minister helistas, ja ametnik võttis tema käest vastu täiskirjutatud plangi. Lennuka käekirjaga kandis kantseleikirjutaja samasugusele "õppeasutuste asjanduse departemangu" plangile üle kogu läkituse, mille lõppu minister siis oma allkirja pani. Pärast seda hakkas paber mööda ministeeriumi kabinette rändama, sai endale numbri — 1490 — ja omandas ametliku dokumendi liha ning vere. (lk 6)
  • Pärast seda, kui Inglismaa esimesena omal maal näituse korraldas, haaras tervet Euroopat näitustemaania. Näitused tasusid end ära. Nad tugevdasid tööstuslikke ja kaubanduslikke sidemeid. Näitustel oli võimalik avalikult järele uurida, mida võistlevates maades tehakse. Ühesõnaga, näitusi hakati üksteise järel korraldama mitmes kohas üle Euroopa ja nad hakkasid endast kujutama diplomaatilisi assambleesid. Ent Venemaale, vene teadlastele oli näitustel eriti suur tähtsus. Venemaa oli kultuuriliselt nii ilmselt maha jäänud, samuti ka kaubanduslikus suhtes, ja see kahjustas väga tema rahvusvahelist prestiiži. Noor vene kapitalism alles hakkas oma pead mähkmete vahelt välja pistma, Euroopas aga karjuti juba ammu, kui kasulik on kapitali Venemaale paigutada ja kui odav on seal tööjõud... Inglise, belgia, prantsuse tööstureid ja vabrikante oli tihedalt asunud Vene ääremaadele, sinna, kus ümberkaudu leidus sütt, maaki, puitu. Vene vabrikante aga pani see odav tööjõud ägama — tema pimedus, oskamatus, ebaproduktiivsus; neil polnud piisavalt meistreid, tootmiskomandöre, madalamat tehnilist personali... kõik takerdus tehnikasse. Ja kui pärast Moskva etnograafianäituse ja Peterburgi manufaktuurinäituse edu professorid oma koosolekutel äkki laususid: "Polütehniline näitus!", siis olid kaupmehed need, kes kõigepealt kihama lõid ja sellest kinni haarasid. (lk 7)
  • Peale niisuguste üldiste eesmärkide aga oli igal osavõtjal oma eesmärk, ja kui neid eesmärke kujutleda kõikvõimalike värvide varjunditena, saaksime üsnagi kireva paleti "võitlevaid varjundeid", nagu ütleks kunstnik, enne ühtse koloriidi väljakujundamist. (lk 8)
  • Kui laps sünnib siia maailma, näevad vanemad temas oma loomingut, enda järgi kujundatud olendit. Tegelikult aga on siin maa peal eksisteerima hakanud tibatillukese mateeriaraasukese puhul tema vanemad ainult üks lüli lapse päritolu miljonitest lülidest. Elu, mida elas terve tema esivanemate rodu — alates Aadamast, sest iidsest ajast igavesti pole iial esinenud inimese isetekkimist, vaid teda on sünnitanud ema, kes samuti on emast sündinud, — kogu inimevolutsiooni ahel koos kõigega, mis kuulus sinna areaali, nagu ütlevad botaanikud, selle ahela iga lüli keskkonda, ajalugu ja loodus ja üksiklüli enda tegutsemisest tulenev panus, see kõik mitte ainult ei etendanud osa lapse ilmumisel, vaid ka reprodutseerus temas, olgugi et seda kõike pole enam võimalik liigendada ja kõiki tegureid ükshaaval vaadelda. (lk 10-11)
  • Vähe sellest, et Dmitri Miljutin ise oli lugev ja mõtlev inimene, ta tahtis ka, et kogu tema armee ja terve vene talurahvas oskaks lugeda ja euroopalikult mõtelda; ta oli veendunud, et üksnes siis võib trooni tugi olla tugev, kui ta on teadlik, ja igasugune teenistuskohuste täitmine ainult siis kasulik, kui see toimub teadlikult. Dmitri Miljutin oli seesugune juba kaduma hakkavat sorti monarhist, millised olid ainuvalitsuse pooldajad valgustatud absolutismi sajandil. Ta tundis peaaegu füüsilist piina Venemaa mahajäämusest, vene harimatusest, vene orjalikkusest. Terviselt mitte eriti tugev, valutava õlaga, mis Kaukaasias haavata oli saanud, hiilgav sõjaajaloolane, sellisena oli ta sõjaväes väga lugupeetud ja kangesti populaarne staabis noorte kindralite hulgas, ja kui vaja, ilmutas rangust ja isegi omalaadset elegantset võimukust riigiasjadesse puutuvate küsimuste lahendamisel, meenutades selle poolest jälle kuidagi kaheksateistkümnenda sajandi ministreid. (lk 12-13)
  • Tehniline haridus, mida Dmitri Tolstoi reformid ja ammusest ajast alates Venemaale rännanud klassitsistlikud koolmeistrid olid lämmatanud ja klassitsistlik gümnaasium nurka surunud, maksis enda eest kätte sellega, et tegi vene töösturitele häbi ja tekitas piinlikkust. Valmistada masinaid, masinatega omakorda toodangut, masinate jaoks aga valada terast ja malmi, malmi ja terase saamiseks tuua maapõuest lagedale rauda, kaevandada sütt, rajada kaevandusi polnud kreeka keele abil kuidagi võimalik, hoolimata tema kaunist kõlast, ega ka ladina keelega, vaatamata tema toredatele lauseperioodidele, selleks läks tarvis hoopis teistsuguseid teadmisi ja teistsuguseid inimkäsi. (lk 14)
  • Et venelastel läheb tehnikat hädasti tarvis ja et tehnikakoole on niisama möödapääsematult vaja nagu igapäevast leiba, sellega olid kõik nõus. Aga kas paljalt tehnikat ja kas tehnikat saab palja käega haarata, selles küsimuses jagas ületamatu veelahe koosolijatehulga kahte ossa. (lk 15)
  • Õhus maalilisi liigutusi tehes toetas teda otsekohe teenistusvalmilt keegi Maretski: Timofei Savvitšil on täitsa õigus, et esialgu on meil tarvis ilma koolihariduseta meistreid, neid aga, kellele kooliharidust antakse — jumal nendega —, pole aega ära oodata. Sellesse meelega pisut rõhutatult venelikku, õigemini lihtlabasesse lihtrahvalike intonatsioonidega kõnesse sekkus kuivalt auväärne moskvalane Krõžovnikov, kiriku ja õigeusu poolehoidja. Ta rääkis raamatulikult: meil läheb vaja kontingent (sõna "kontingent" venitas ta isegi märgatavalt ja silpide kaupa pikaks) tööstuses äärmiselt valusa puudujäägi korvamiseks ettevalmistusega mustatööliste alal (sõna "mustatööliste" venitas ta samuti, otsekui tahtes suuresõnaliste maneeridega kõnepidajale tema õiget kohta kätte näidata). "Mustatöölisi on vaja!" kordas ta kuivalt, ja eestseisuse lauani heljus tema pikale kühmus kogule iseloomulik kalevi lõhn, millesse oli segunenud kas siis nelgi või pärsia pulbri lõhna või koguni kiriku palvepuldi lõhnavat tolmu. Otsekui õhutatuna sellest ümbritsevast lõhnast, Morozovi kalliste šagräännahast saabaste kriuksumisest ja vaatepildist, mida pakkusid kõrval istuva kaupmehe meelekohtadel takjaõliga võitud ruuged juuksed, kargas püsti linnavolikogu liige ja majaomanik Živago, kelle kohta Moskvas liikusid kuuldused, et ta armastab väga korda ja korra tugesid. "Kus on ometi selle üldhariduse piir? Ja mida teil õigupoolest sellelt madalamalt tehnikakoolilt vaja on — teoreetikuid või töölisi? Kui kaua lõppude lõpuks istub see tööline ja õpib, selle asemel et tööle hakata?" (lk 16)
  • Moskvas hakkas sel ajal juba tähtsat osa etendama mees, kes oli kuulus oma haruldase mõistuse ja haruldase inetuse poolest; ta oli abielus kõige ilusama moskvalannaga, ja vastupidi temale oli see moskvalanna niisama kaunilt rumal kui mees oli näotult tark. See mees oli matemaatikaprofessor Nikolai Vassiljevitš Bugajev. Tema poeg Borenka, kes tol ajal polnud veel sündinudki, armastas siis, kui temast oli juba saanud suur poeet Andrei Belõi, enda kohta naljatades öelda, et ilu poolest on ta läinud isasse, mõistuse poolest aga emasse. (lk 16)
  • [Nikolai Vassiljevitš Bugajev:] Meie ühiskonnas on sügavalt juurdunud eelarvamus, et haridus segab töölist, kisub teda kõrvale, — neid inimesi, kes seda eelarvamust jagavad, on terved leegionid. Samal ajal aga just vaimupimedus, just nimelt üldhariduse puudumine teeb töölised halbadeks töölisteks, kisub neid kõrvale iga hüüdja hääle peale... mõistate ju, mis ma tahan öelda. Üldharidus teeb tehnika kättesaadavaks, tõstab produktiivsust, keskendab ja suunab tähelepanu tööprotsessile... (lk 16-17)
  • "Punkt 6. Tehniline joonistamine ja joonestamine, mida sakslased õigusega nimetavad tehnikakeeleks, peavad olema tehnikakursustel peamisteks õppeaineteks.
Märkus. Joonistamisel ja joonestamisel on erakordselt suur tähtsus nii üldhariduslikult kui ka tehnilise hariduse seisukohalt; nad arendavad head maitset, õpetavad märkama kehade ja loodusnähete väliseid iseloomulikke iseärasusi, otsima looduses ilusat, ja õpetavad oma mõtteid ja kavatsusi paberil piltlikult edasi andma.
Punkt 7. Võrdselt mõistuse arendamisega on tarvis silmas pidada ka õpilaste füüsiliste võimete arendamist, selleks võetakse õppeainete hulka võimlemine.
Märkus. Võimlemine arendab lihaseid, harjutab neid tegutsema, teeb inimese töös osavaks.
Punkt 8. Õpilaste füüsiliseks ja ühtlasi esteetiliseks arendamiseks tuleb võtta kavasse laulmine.
Märkus. Laulmine arendab hingamisorganeid ja edendab vokaalseid võimeid; pealegi leiab töölisklass laulus lohutust. Vaimulike laulude laulmine äratab usulist tunnet..." (lk 17-18)
  • Sügisene Moskva, teadagi, pole kuigi kena; kui veel september on selge ja puhtas kuivas õhus heliseb kõlavalt tema hääl — kaubitsejate hõiked, kes on oma müügilauad üles seadnud lausa peelekividele piki kõnniteed; raudrehvidega rataste mürin munakivisillutisel; nelikümmend korda neljakümne kiriku vastastikune helin, millesse seguneb leierkasti nukrat kääksumist sissesõitnud hädavarese käe alt, kes keerab ja aina keerab pooleldi murdunud vänta; kordan, kui september on Moskvas veel selge ja kõikjal alles virvendavad valged sedelikesed akendel ja väravaalustes, et "asemekoht välja üürida", "tuba ära anda, sealsamas ka kapp ja riidevarnad", siis november oma paduvihmadega on peletanud tänavalt kõik müütajad ning kojamehed, ajanud need sügavale väravaalustesse; ududega nagu vatiga mähkinud kinni kirikukellade kuldse kumina, influentsaga lõpetanud vaese itaallasest leierkastimehe elu ja väga karmilt talitanud valgete sedelikestega. (lk 18-19)
  • Kiri, saanud sissekandenumbri, hakkas rändama mööda departemangusid; ametnik Gorjanski tegi temast koopia, originaal anti kindral Sljozkinile, koopia krahv Šuvalovile. Kirja loeti Peterburgis ja Moskvas, ta käis ära III osakonnas, sandarmite ülemuse, politseiülema ja Moskva kuberneri juures, läbi paljudest kätest, lõhnastatutest ja tubakaga määrdunutest, sõrmustega ja ilma sõrmusteta kätest, rasvastest ja hoolikalt pestutest, dokumentide ringlemise kohta väga lühikese ajaga, kõigest üheksateistkümne päevaga. Rahupaiga leidis ta lõpuks, saanud peale numbreid ja pitsereid, "esimeses lauas", kust oli alustanud teekonda. (lk 21)
  • Peterburg ei võinud isikut selgitamatuks jätta. Kirja stiilis ja toonis märkas ta midagi, mis sarnanes kadunukeste, "Sovremenniku" ja "Russkoje Slovo" ajakirjanduslike sulgedega. Midagi lubamatut ja poliitilist viirastus talle kirjutaja peenikeses intelligendi käekirjas. Moskva aga lihtsalt muigas. Samuti nagu kriminaalsalapolitseinikud, kes armastavad ütelda, et nad "tunnevad oma kaadrit", kiitles ka Moskva oma publiku tundmisega. Moskva sügava veendumuse järgi ei võinud ükski "poliitiline", välja arvatud ehk mõni välismaine kavalpea, kes kannab maski, pöörduda kirja teel "Teie Hiilguse" ja "Teie Kõrgeaususe" poole, vaid pidi neid oma vaadete kohaselt, mida härrad vene romaanikirjanikud on suurepäraselt esitanud, põlgama ja nende peale sülitama. (lk 23)
  • Surunud vasakusse silma monokli, võis ülempolitseimeister laiali laotada talle toodud "Sovremennõje Izvestija" riuklikud numbrid ja pärast natukest otsimist koduselt ning kõikemõistvalt ja üpris ilma tigeduseta muheldes näidata üht toimetajale tulnud kriitilist kirja, kus keegi allkirjaga "Porfiri Klenus" ("No küll mõtlevad aga nimesid välja," naljatas politseimeister), ilmselt samuti nagu "Moskvitš", kirjutas elukallidusest, nõudis kindla hinna kehtestama soolalihale, et see oleks kättesaadav nii rikastele kui vaestele... Aga... aga... Ja iluravitsetud nimetissõrmega võis ta juhtida neid, kes temaga koos lehte vaatasid järgnevatele ridadele. Need aga valgustasid autori palet otsekui prožektoriga: seal juhiti tähelepanu suurele hulgale juutidele, kes elavad Moskvas ja kellest pole teada, kust nad sissetulekut saavad, sest "sajad neist elutsevad ettekäändel, et teevad kvassi, millest neil pole aimugi". (lk 23-24)
  • "Moskvitš" — Fjodor Ivanovitš Tševkin — oli vaimustatud ja sõitis jalamaid, tükk aega enne ametisse, kinnitamist, Moskvasse. Linn oli talle võõravõitu ja tuttavaid tal siin polnud, niisiis sai ta otseteed, võib öelda et omaenda rahakoti varal, tunda hindade kallinemist Moskva võõrastemajades. Rõivastus oli tal välismaine: Brüsselist ostetud pehme kaabu, mis sugugi ei sarnanenud moskvalaste kõrgete kübaratega; püksid mitte enam nii väga ümber keha liibuvad, nagu nendega eputasid Moskva moemehed, kes valisid sealjuures veel triibulise riide, tema aga kandis ühe värvilisi pükse; kindad ja ilma kriuksuta ning läiketa saapad, mis jätsid sääremarjad katmata, justkui oleks tegemist koduste tuhvlitega. Kõige silmatorkavam aga oli allapoole venitatud nägu, pika ninaga, hallide vilkate silmadega, väleda liikuva suuga ja heleda põskhabemega, kusjuures lõug ja ülahuul olid täiesti paljaks raseeritud. Moskvalastele aga mõjus vurrudeta mees kuidagi ebamoodsalt, jättes mulje millestki möödunud neljakümnendatesse ja viiekümnendatesse aastatesse kuuluvast. Ühesõnaga, Moskvasse saabudes ei leidnud Fjodor Ivanovitš Tševkin lahket vastuvõttu ei võõrastemajade koridoriteenritelt ega restoranide kelneritelt, kellele ta pealegi sootuks ebamoskvalaslikult arvestas jootrahaks ei rohkem ega vähem kui täpselt kümme protsenti arvest. Raamatukauplustest küsis ta välismaiseid ajalehti, ükskõik missuguses keeles, ja hääldas häälikut "tš" mitte päris täpselt, mitte päris teravalt, ning see oli ka vist ainus asi, miile poolest ta sarnanes põlise moskvalasega. (lk 26)
  • Miskipärast oli noil aastatel ajanud juuri veendumus, et välismaalased asuvad elama peamiselt Peterburgi, kus juba Peetri ajast elutses hulk sakslasi. Ka rohkesti tšehhe oli seal kodunenud, mis oli ka ülemustele teada, sest juba kolm aastat tagasi palusid tšehhid luba asutada Peterburgis ühing "Tšehhi-slaavi vestlusring". Tšehhid ei elutsenud ühes kindlas paigas nagu saksa kolonistid, vaid mitmes kohas laiali — Šramek näiteks Vassili saarel Üheteistkümnenda ja Kaheteistkümnenda liini vahel, Vaclik aga Gorohhovaja ning Sadovaja tänavate nurgal. (lk 27)
  • Möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel polnud veel kombeks panna lastele nimesid, mis iganes pähe tuleb, — kõlavuse pärast või romaani järgi — ja asustada vene linnu Robertite, Elvirade, Maratite ja isegi Desdemonadega. Lapsi ristiti pühakute järgi, pandi suguvõsas ja perekonnas kasutatavaid lähedaste sugulaste nimesid, ja see kummaline kõrvutamine "Harry Suslov" hämmastas Fjodor Ivanovitši. (lk 27-28)
  • "Mina käisin Londoni näitusel, viiekümne esimesel aastal, kui olin alles tudeng. Esimene näitus, olete kuulnud, Kristallpalees? Arhitektuurist ma ei räägi, aga oleksite te näinud, missugune kord valitses," jutustas peremees meeldivaid mälestusi, "kuigi terve maailm sõitis kokku." (lk 29)
  • Oma iseloomult aga ja elukäigu tõttu, mis võõrasemaliku saatuse sunnil oli tihti kaunikesti vaevarikas, oli Ivan Fjodorovitš lihtne, avameelne ja kiiresti otsustav inimene, kes, nagu ta ise ütles, jookseb jalutsi oma mõtetest eespool. Kui elu talle valusasti vastu pead lõi, sõnas ta endamisi: ära torma mõtlematult. Nii ka praegu — lakkamatult voolavate võõraste teatmete keerises oli ta juba teinud kümneid otsuseid: järele kuulata, kontrollida, kaevata, kirjutada korralagedusest ülemustele, hakata ise mõne välismaise ajalehe korrespondendiks... Ent tunne, et seesamane näitus on talle armas, mõjus nagu rahustav õlilaik mässavatele lainetele. Sellepärast oli ta valmis mõõku ristama igaühega, kel tuleb mõte näitust manada... (lk 30)
  • Lahtilükatud diivanile seatud magamisase oli kaetud belgia peene eksportlinasega, mis Belgia pinnal müügile ei tule. Linadest õhkus kuivanud roosilehtede hõngu. Roosilehtedega täidetud padjakese, sachée, oli madame Ferrari ettenägelikult paigutanud ka alles tühja kummutisse Tševkini tarbeks. Niisuguses kohas uinud ka hinges tõusnud rahutust tormikeerisest hoolimata. (lk 30-31)
  • [Viktor Karlovitš Della-Voss:] Igas asjas, härra Tševkin, võib ette tulla kõikvõimalikke vigu, ja ühelgi ausal inimesel pole midagi kriitika vastu. Kuid on ometi tarvis mõtelda, mida kirjutad. (lk 32)
  • Kaasani õpperingkond oli näitusest äärmiselt huvitatud ja ükskõik mis sellest ka iganes kirjutati või räägiti, vaatas näitusele utilitaarselt.
"Uppuja haarab õlekõrrestki kinni," vastas ringkonna väike ametnik näituse ägedale kritiseerijale, kes oli hoolega lugenud "Sovremennõje Izvestija" artikleid ja Naumovi ülitarka kirjutist "Otetšestvennõje Zapiskis". "Kõik need härra Naumovi ülevad mõtted, millest haarasid kinni meie liberaalsed ajalehed, selle kohta, et meil pole vaja aukirju ega medaleid jagada, pole vaja organiseerida Moskvas, vaid parem kohtadel väikesi, kohaliku kallakuga muuseume, ja et üldse pole vaja sääraseid summasid sakste tuju pärast välja loopida, see kõik tuuakse kuuldavale rohkem teadmatusest ja ka selleks, et oma liberaalsust näidata. Olgu seal pealegi lõbustused ja medalid, kuid seal näidatakse ju koole, nii meie omi kui ka välismaiseid ja näitlike õppevahendite näidiseid. Rootsi on koolitöös meist palju ees, oleks kasulik vaadata. Aga kursused, mis tema kõrgeausus sõjaminister on kavandanud? Ivakesed, ivakesed, liberaalsed elevandid tallavad neid päkkade alla, kuid kanake nokib terahaaval ja vaat saabki söönuks." (lk 34)
  • [Kaasani ametnik:] Mina veaksin neid meie liberaalseid kirjamehi ringi, noh, kas või mööda Simbirski kubermangu — lausa Paabeli torn. Ainuüksi mordvalasi on seal umbes poolteistsada tuhat, tšuvašše üle saja tuhande, tatarlasi ligi sada tuhat, elanikkonnast teeb see välja üle 30 protsendi, täpselt aga 30,73. Mõistate, milline arv? Ligi kolmandik suure kubermangu elanikest on muulased. Siin on paganaid ja muhameedlasi. Neid on vaja õpetada, kuid kus on õpetajad? Neile on koole vaja, aga kus on koolid? (lk 34)
  • [Kaasani ametnik:] Niisiis, ütlen teile, sellele näitusele saadame me mitte ainult inspektoreid, vaid ka rahvakooliõpetajaid ja kursante. Nendele on see Ameerika, kõrgem haridus, vaimutoit. Terahaaval koguvad nad seal, aga hiljem kannavad laiali oma maakondadesse. (lk 35)
  • Ametnik rääkis sulatõtt. Kõik need päevad oli ta koormatud paberitega, mis tuli saata ringkonda laiali, et komandeerida näitusele inspektoreid ja rahvakooliõpetajaid. Ja tema, teenistuses halliks läinud väike ametnik, nägi ja sai aru, mida see näitus tähendab sadadele inimestele, kes on end rahvaharidusele pühendanud. Ühed — innuga, suure südamesoojusega, teised — ettevaatlikult ja hirmuga; kolmandad vastu tahtmist; kuid kõik nad, pimedusest tulnud, pidid sellesse pimedusse tagasi minema, et kanda sinna valgust ja teadmisi. Nende ülesandele kerkis ette justkui mingi hiigelmüür — harimatuse ja ebausu, iidsete tavade, julmuse, nürimeelsuse, vihavaenu müür, liidetud kokku kleepuva liimiga, mis koosnes harilikest käibetõdedest, mullade jutlustest, epileptilisest šamaanlusest, üle kõige aga vaesusest ja viletsusest, armetutest oludest, lõputust tööst, lõpmatust ülekohtust ja riisumisest tsaarisulaste poolt, kelle peale ei hakka õigusehammas. Kool oli selles müüris otsekui mingi uus, ülekohtutegijate poolt sissemüüritud ränk, tarbetu kohustus või uued rangid kaelas — äravaevatud kaelad tõmblesid, et neid range maha raputada —, pole meile mingit kooli vaja, otsustati koosolekuil. Rahvakooliõpetajad aga olid ju alles hiljuti ise olnud koostisosadeks selles müüris, mille nad pidid nüüd lammutama ja ümber tõukama. Mitte midagi peale maakonnalinnakese ja haruharva ehk kubermangukeskuse polnud nad näinud lapsepõlvest peale. Nüüd aga äkki — Moskva! (lk 35)
  • Rahvakoolide inspektori ametikoht rajati alles hiljuti, ja paljud koolitöö praktikud, nagu parun Korf, nägid selles eesmärki — semstvot veel liigne kord kontrollida, tema õigusi kooliasjanduses piirata, nagu muide arvestas ka minister ise. Kuid kogu Venemaa oli neil aastail haaratud tulisusest õpetada rahvast, seda olid tulvil ajakirjad, sinnapoole pürgis elu ise ja samuti nagu iga inimene on noorest peast noor, on noor ka iga tegu oma alguses. Uued inspektorid, enamik neist, nägid oma kohustusi pigem ülesehitamises ja loomises kui ülevaatamises ja kontrollimises. Mida sa kontrollid, mida sa vaatad? Ääretu pimeduse, vaesuse ja harimatuse meri tulvas ümberringi, ja seda harimatust tuli vägisi valguse poole tirida. Ja abiks oli vaja välismaiste koolide eeskuju, alates kõige pisemast asjast, sellest, kuidas ehitada koolihoone, millega sisustada klassid, millest ja mis kujulistena teha koolipingid, — ühesõnaga, mitte kontrollimine, vaid tühja koha täitmine peaaegu uskumatult rasketes tingimustes, vastu talurahva enda tahet, — vaat, milline ülesanne seisis rahvakoolide inspektorite ees, ja nimelt nõnda mõistis oma kohust Ilja Nikolajevitš Üljanov. (lk 36-37)
  • Talle meenus varajasest lapsepõlvest tädi Fenja ning Astrahani kalmõkid. Need sõitsid laatadele kaugetest ulussidest kinnistes kibitkades, kaasas lambad, kes olid määrdunud tombuna kibitka kõrval hunnikusse tuubitud ja noruspäi ootasid tapmist. Poisikesepõlves laadalkäimisest jäi talle millegipärast meelde nende lammaste pulstunud, stepimudast tükati paatunud ja täis teravaid takjakisusid vill, nende ilmetud pleekinud silmad, ja lapselik kaastunne nende vastu, mõte: "Millest nad küll mõtlevad nõnda liikumatult seistes?"
Need olid kehvikute — ehk nagu elanike kõige vaesemat kihti statistikakogumikes nimetati: "alamkihi" armetud lambad. Rikkad, kalmõki valitsevad vürstid — nojoonid — ja karmid laamad, kes kükitasid oma huruulides, olid rahvast ääretult kaugel, kuigi nende sugukondlik kord alles hiljuti lagunema hakkas. Nojoonid kandsid kalleid nähku, nende prisked ja poputatud pojukesed õppisid lütseumides võrdõiguslikena koos vene bojaaride lastega, kuigi nad jäid laamausulisteks,— kuid seda kõige valitumat ülemkihti võis pigem Peterburgis kui Astrahanis näha, ja väike Uljanov ei teadnud neist midagi. Tema kujutlustes kalmõkkidest püsis ainult see kibitkade hämmastav abitu vaikus, kus isegi lapsed ei laulnud, äsjasündinud ei kisendanud. Kõik see hääletu vaikus äratas tema lapsehinges mingi imeliku tunde — talle näis: vaikus maailmaruumis on esile kutsutud hirmust, mis aheldab hääle. Hiljem ta mõistis, et ei ahelda ainult hirm, vaid seda teeb ka lootusetus. (lk 38)
  • Kui nüüd mõni niisugune inimene, kes on kärme otsuseid langetama, arhiivis töötades ainuüksi nende kirjade järgi tahaks Ilja Nikolajevitši tööpäeva endale ette kujutada, milline linnalik ja kabinetlik, milline istuv ja jõudeaegne tunduks see talle, nagu oleks Uljanov alati olnud kohal oma "puhaskambris", alati valmis külalisi vastu võtma ja igasugust juttu puhuma. Kuid sääraseid päevi langes Ilja Nikołajevitšile osaks haruharva, kuu kohta võis neid ühe käe sõrmedel üles lugeda, ja ta näpistas neid perekonnaga veedetavate arvelt oma väheldases korteris, armastatud naise arvelt, kellele ta, kõrvuti diivanil istudes, kui lapsed on juba uinunud, oleks tahtnud kuni pisiasjadeni jutustada kõigest mis reisil juhtunud. (lk 41-42)
  • Sügisel, kui maapind on tahe ja ainult teele langenud puuleht sahiseb, milline õndsus on siis sõita, aina sõita, isegi kui sa rappud kalessis, just nagu tuulataks sind sõelal, või kui selg pikkvankril külg ees istumisest valutab. Kuid see-eest voolab õhk kopsudesse, sa nagu astuksid sellesse justkui suvel jõkke suplema, — ja tolles õhus on koos terve maailm, kogu loodus talvesse suikumise künnisel! Jahe ja kuiv, lehtedest lage, läbi raagus okste silmaga kaugele nähtav õhuruum; ergutav tuul, mis torgib otsekui nõeltega — need on sügist ründava talvise aja külmajoakesed — ja sealsamas juba tõelised nõelad, ainsana rohelised okaspuud, mis siin-seal poetavad mööda tüve alla veniva vaigupisara, ja kuidas nad küll lõhnavad puhtas õhus, need okasnõelad, just nagu oleks maa mahl ja veri nüüd ainuüksi nendes. Puutüvede vahel aga — kui palju kordi oli Ilja Nikolajevitš oma sõitudel seda näinud — vilguvad naiste kirjud pihtseelikud ja kõlavad huiked, seal on seenelised või palukakorjajad. Ja veel kordagi polnud Ilja Nikolajevitš suutnud naeratust tagasi hoida, kui üle tee sööstis pulstunud jänes või kuskil seal puude ladvus sähvatas nagu pruunjaspunane välk oravakese joonistatud hetkeline look. (lk 42)
  • Kui aga maa ei ole kuiv, vaid mitmepäevasest sajust üleni turdunud, tee vedelaks läinud ja laiali valgunud, ning vaevalt alanud päev kohe pimenema hakkab, siis on lahtisel küüdivankril sõitmine mitte üksnes piin, vaid ka kangelastegu, kuigi kannatliku meelega Ilja Nikolajevitš siingi endale meeldiva tegevuse leidis: ronis vankrilt maha, sirutas jalgu, tegi kätega rootsi võimlemisharjutusi, aitas kutsaril vankrit läbiligunenud savist välja tirida. Säärased sõidud kestsid rohkem kui tunni, rohkem kui päeva. [---] Kuid halbade ilmade ajal läbipääsmatutest teedest ei kõnelnud need numbrid midagi, samuti ka ängistavaist ööbimistest umbses, mahorkasuitsust tulvil postitares, lutikate karja keskel lavatsil, ja lehkavast vinast. Kõige rohkem piinasid Ilja Nikolajevitši haisud. Hinganud päeva jooksul sisse värsket osooni, nautinud täiel rinnal värsket õhku, tundis ta otse füüsilist surutust, kui ta tarre ööbima asus. Tema postimees, tulnud sisse ja löönud risti ette ikooni poole kummardades, hakkas end kohe riietest lahti harutama, võttis rihma vöölt, tiris ligedad saapad jalast, tundis soojusest nagu õnnest rõõmu. Ta sai sooja isegi lutikate puremisest, nagu ta kunagi Ilja Nikolajevitšile oli seletanud, sellepärast, et "lutikas paneb vere käima", halb raske lehk aga tema jaoks "pole kedagi". Kuid Ilja Nikolajevitš ei rebinud saapaid jalast, sest siis sai kiiremini ja kergemini uuesti välja trepile minna ning öist värsket jahedust sisse hingata, nii nagu mõned teised harrastavad paberossisuitsu sisse tõmmata. Niisiis olid need ööbimised, isegi kui väsimus jalust maha niitis, Ilja Nikolajevitšile kõige suuremaks piinaks, eriti esimestel aastatel. Ja isegi talvisel ajal, umbe tuisanud hangedes, kui jäätunud kinnas käes kõmises, vurrud ning habe aga võisid iga hetk murduda nagu härmatanud oksakesed lumekoorma all ja läbi nende oli isegi raske rääkida, ka siis pelgas ta öömaja. (lk 42-43)
  • Ta oli kogemuste põhjal veendunud, et paber — see on üks asi, tegu aga — hoopis teine. Paberi jaoks on vaja ainult paberilehte ja kirjutamist, tegevuseks aga assignatsiooni ministeeriumi summadest, mangumisi semstvos, koolinõukogu kaasatundmist, ehituspalke, küttepuid, sisustust ja õpetajaile palka. (lk 44)
  • Samuti nagu kümmekond aastat varem haige ja vana poeet Ševtšenko, tulnud tagasi pagendusest ning haaratud kirglikust tungist omaenda töönurga järele, kujundas paberil oma tuleviku "onnikese" plaani, eraldades seal koha nii kamina jaoks kui ka "elava natuuri" jaoks, ning paigutades kõik nõnda, kuidas ainult kunstnik võis teha — köök ja vöörus lõunasse, töötuba aga põhja poole —, targutles Ilja Nikolajevitš armunult oma esimese kooli projekti kallal ja kaalus samuti iga elulist pisiasja. Õhk, õhk! Ta ei unustanud iialgi õhku, — ja plaanile ilmusid akende piirjooned, kus õhuaken selguse mõttes oli joonistatud kaks korda: suletud kujul ja pärani lahti. Egas kõigil kaupmeeste kahe- või kolmekorruselistel elumajadelgi — kuid milleks rääkida neist — isegi mitte kõigil kubernerilossidel selles kubermangus polnud neil aastail veel õhuaknaid. Seda märkimisväärseni oli Uljanovi projekt. Ta ei unustanud ka kõrvalhooneid, puukuuri ja käimlat koos kivitatud teeradadega nende juurde, et lapsed sügisel jalanõusid poriseks ei teeks. Imetlusväärne asi! (lk 44-45)

VälislingidRedigeeri