Lugemine oli alati olnud keskne tegevus, hädavajalik toetuspunkt, tugisüsteem. Tema elu oli saanud teavet lugemisest. Ta polnud lugenud mitte ainult meelelahutuseks, vaimutoiduks ja ajaviiteks, aga siiski viibides ürgse süütuse seisundis, lugedes valgustatuse saavutamiseks, isegi käitumisjuhiste leidmiseks. Ta oli lugenud, et teada saada, mis on seks ja kuidas tited sünnivad; ta oli lugenud, et avastada, kuidas olla hea või halb; ta oli lugenud, et välja selgitada, kas asjad on teiste meelest samasugused nagu tema arvates — avastanud siis, et mõnikord ei ole, oli ta lugenud, et leida, mis see on, mida teised inimesed kogevad, aga millest tal endal puudu jääb. [---] Ta luges, et avastada, kuidas mitte olla Charlotte, kuidas põgeneda oma mõistuse vanglast, kuidas avarduda ja kogeda. (lk 51-52)
Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017
Tartu on mu sünni- ja kodulinn, elamiseks parim koht. Mulle on Tartu vaim eelkõige nende nägu, kellelt olen osanud vaimutoitu saada. Seega on ta minu õpetajate, kolleegide, sõprade, teatrietenduste, raamatute ja ka minu õpilaste nägu.
