Kontroll

ProosaRedigeeri

  • Mul pole olnud kontrolli omaenda elu üle. Ma olen elanud täielikus mullis. Nad leidsid mu ja valisid mu osa jaoks välja. Ja nüüd püüan ma meeleheitlikult leida oma teed sellest läbi.


  • Angie oli harjunud nii mõndagi ise otsustama — näiteks, kus vaba aega veeta ja mida oma rahaga ette võtta, — kuid Tony arvas teisiti. Ta ei andnud Angie'le üldse raha ega lubanud naisel omapead majast lahkuda. Naine kandis kõige paremaid rõivaid, kuid ainult neid, mis Tony oli valinud ja ostnud. Mees ei lubanud tal üksi isegi toidupoodi minna. Naise lugemisvara piirdus raamatutega, mis tal õnnestus vürts- või rohupoe letilt leida. (lk 90)


  • Homoseksuaalil on ohtlik ennast minna lasta (se laisser aller), mine tea, mis purjus peaga ära teeb. Muutub äkki liiga julgeks. Igas olukorras tuleb säilitada kontroll. Tegelikult säilib see kontroll ka väga purjus olles (olen proovinud) ja ma ei usu eriti jutte mäluaukudest. Need on suhteliselt suhtelised ja peamiselt teenivad nad väljavabandamise eesmärki: ei mäleta, tähendab pole olnud, või kui ongi olnud, siis ei tähenda see midagi. Sellepärast ma üldiselt väldin ja põlgan ennast heteroseksuaalsetena identifitseerivate meeste purjus peaga tehtud lähenemiskatseid, kuigi ma usun, et need on täiesti siirad. Aga need on ka täiesti arad. Nad tahaksid selle asja ära proovida, aga nii, nagu seda polekski olnud. Mees, kes pärast midagi ei mäleta. Oleme näinud, täname, rohkem ei soovi. Võib-olla olen ma üldse liiga ettevaatlik. (lk 289)


  • Kümme minutit hiljem oli tal selge, et Olof Lundberg on mees, kes pole varem kunagi kogenud tunnet, et ta ei kontrolli elu täielikult ja kes esimest korda elus adub, et on sattunud olukorda, mida ta ei valitse. See tõdemus oli ilmselgelt oma jälje jätnud, sest nüüd, kui enesestmõistetava autoriteedi fassaad oli mõranenud, sarnanes ta kõige rohkem enneaegu vananenud viieaastasega, kes on Keskvaksalis ema ära kaotanud. (lk 14)
  • Nii kaua kui ta mäletas, oli tal olnud püsiv hirm suurte muudatuste ja lahkumiste ees, ja ta oli alati imeks pannud inimkonna pidevat püüdlust uuenduste ja arengu poole. Kaua aega varjus ta selle mõtte taha, et elu, mida elatakse loomariigis - kus aasta saab mööduda aasta järel ilma nõudmise või igatsuseta edusammude ja muudatuste järele on see, milleks ka inimene tegelikult loodud on. Selle teooria kinnituseks oli vaja ainult üles lugeda enesetapud inimkonna hulgas ja siis võrrelda seda nende arvuga loomariigis. Aga praegu, tänapäeva ühiskonnas, on kõik sunnitud ikka ja jälle harjuma uue tehnika ja uue korraga kas või ainult selleks, et raamatukogust raamatut laenutada või oma pangaasju ajada. Ja kogu teave maailma viletsusest ja ahastusest ujutab vahet tegemata üle igaühe ning valgub igasse soppi ja nurka ja täidab kõiki veel rohkem mure ja lootusetusega. Kusagil pole sa kaitstud. Kõik aastasadu kehtinu on pea peale pööratud, ja ta mõtles, kas ongi õieti kedagi, kes säilitab kontrolli ja teab, kuhu nad minemas on. (lk 21)
  • Kui ema kontrolli kaotas, varises viimane kaitsevall välise maailma eest ja tema jäi täiesti kaitsetuks. Ta tahtis nii väga lohutada, kuid tal polnud õma aimugi, kuidas ta peaks käituma. Ema enesesulg oli nii tugev, et see oli nagu kelme tema ümber, ja kui ta nuttis, siis oli see nii tuntav, et seda võis peaaegu näha. See ümbritses teda nagu soomusrüü ning andis selgelt mõista, et seespool pole keegi oodatud. Nii et ema mitte nutmas näha, ja et teda eemale ei tõrjutaks, ei teinud ta enam katset isast rääkida. Seepärast polnud tal aimugi, mida Eva tundis või kuidas tal õnnestus möödunuga lõpp teha ja omaenda elu luua.
Midagi, millega tema ise polnudki hakkama saanud. (lk 21-22)
  • Katsudes aru saada, mis temaga lahti on, luges ta läbi hea hulga arstiraamatuid. Pärast mitmeid raamatukogus käimisi ja paljude lehekülgede lugemist leidis ta ühest raamatust peatüki paanikahäire kohta. Ta oli otsitava leidnud. Kirjeldus oli nii tabav, et ta oleks võinud selle peatüki ise kirjutada, kuid ainuüksi sõna "paanikahäire" sundis teda raamatut kinni lööma ja häbi enesekontrolli täieliku puudumise pärast tegi abi otsimise võimatuks. (lk 26)
  • Ta oli ise koguja, kuigi teistsugune. Tema kogus mälestusi. Mälestusesemeid. Sedeleid, märkmeid, kuivatatud lilli oma elu tähendusrikastest hetkedest. Isegi tema esimene akvaariumikala - punane mõõksaba - oli nagu kuivatatud koorik vanas tikutoosis siidpaberi sees. Iga kunagi ostetud kinopilet, kuupäev ja filmi nimetus peale kirjutatud, oli mõnes sahtlis alles. Tagaküljele kirjutas ta, kellega koos ta filmi vaatas, ja mida ta sellest arvas. Oli kolm kategooriat. Head, üsna head ja kehvad. Ta polnud elu sees ühtegi postkaarti või kirja ära visanud. Enamik kõrtsiarveid oli sahtlis koos vanade liikmekaartide, rongipiletite, klassikaaslaste leerikaartidega. Ta kogus kõike, mida sai siduda eriliste sündmustega. Ta oli alati mõelnud, et oleks vahva, kui kõik need mälestusesemed tal kunagi tulevikus olemas on. Aga nüüd, kui ta lähenes neljakümnele, oli ta hakanud mõtlema, millal see aeg õigupoolest tuleb. Hetk, kui ta tänutundes sahtli lahti teeks ja saaks tasu oma pingutuste eest säilitada möödunud aega. Siiani oli kogu ainult tema südametunnistust vaevanud, kuna nendel harvadel kordadel, kui ta mõne pileti või teatrikava ära kaotas, oli ta kohutavalt kurb, et kogu pole enam täielik. Et järjepidevus on katkenud ja kontroll kaotatud. (lk 60-61)