Religioosne viletsus on ühtlasi nii tõelise viletsuse väljendus kui ka protest tõelise viletsuse vastu. Religioon on vaevatud olendi ohe, südametu maailma elujõud, nii nagu ta on vaimuta olude vaim. Ta on oopium rahvale.
Das religiöse Elend ist in einem der Ausdruck des wirklichen Elendes und in einem die Protestation gegen das wirkliche Elend. Die Religion ist der Seufzer der bedrängten Kreatur, das Gemüt einer herzlosen Welt, wie sie der Geist geistloser Zustände ist. Sie ist das Opium des Volkes.
Karl Marx, "Zur Kritik der Hegelschen Rechtsphilosophie. Einleitung". MEW 1, lk 378, 1844
Aeg läheb, kuid selle pale ja värvid ei muutu. Aukštujai Šimonistele on viletsus jäänud ustavaks kaaslaseks.
"Viskad mündi vette, näed vähemalt mullegi," kurtis kord Ilže Šimoniene naabrinaisele, vanale Kuprienele. "Nüüd aga pistsid oma rahad Šimonise tallu, ja näha pole midagi! Topi nagu auklikku kotti, eales ei saa täis."
Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 104
Oh, issand, väsitav oli see elamine tahtejõu varal, see oma loomuse eitamine, see ebaloomulik moonutamine, aga kui inimese loomus on karm, mis siis muud teha kui seda eitada ja hüljata see lootuses, et selle lähedal võib midagi paremat olla? Ema oli ju lootnud tema pärast ja nii oli see kestnud läbi sugupõlvede. Ja missuguse lõpuni, missuguse lõpuni, missuguse elulõpuni, missuguse meeldiva eluvormini, missuguse võimaliku rõõmuni loodeti jõuda? Polnud kedagi, kes oma eesmärgi oleks saavutanud, polnud mingit saavutamist ega päralejõudmist, oli ainult korduvate illusioonide kadumiste tontlik ahel, ja iga generatsioon avastas uue võimatuse ning suurema viletsuse, sest neile oli antud suuremaid lootusi.
Margaret Drabble, "Nõelasilm". Tõlkinud Vilma Jürisalu, 1987, lk 148