Viletsus

Luule

Tsivilisatsiooni oraakel
"Sina ei pea elama üksipäini unelmais
vaid igas viletsuses
mis sünnib meie
seadusandlusest"

Mina Loy, "Usuline kasvatus" ("Religious Instruction"), Poetry Foundation

Proosa

Kas Saksamaal on viletsus kasvanud, seda ma ei tea, küll on aga hüüumärke juurde tulnud. Kuhu enne ! pandi, seal seisab nüüd !!!
- Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 34

Religioosne viletsus on ühtlasi nii tõelise viletsuse väljendus kui ka protest tõelise viletsuse vastu. Religioon on vaevatud olendi ohe, südametu maailma elujõud, nii nagu ta on vaimuta olude vaim. Ta on oopium rahvale.
- Das religiöse Elend ist in einem der Ausdruck des wirklichen Elendes und in einem die Protestation gegen das wirkliche Elend. Die Religion ist der Seufzer der bedrängten Kreatur, das Gemüt einer herzlosen Welt, wie sie der Geist geistloser Zustände ist. Sie ist das Opium des Volkes.
- Karl Marx, "Zur Kritik der Hegelschen Rechtsphilosophie. Einleitung". MEW 1, lk 378, 1844

Aeg läheb, kuid selle pale ja värvid ei muutu. Aukštujai Šimonistele on viletsus jäänud ustavaks kaaslaseks.

"Viskad mündi vette, näed vähemalt mullegi," kurtis kord Ilže Šimoniene naabrinaisele, vanale Kuprienele. "Nüüd aga pistsid oma rahad Šimonise tallu, ja näha pole midagi! Topi nagu auklikku kotti, eales ei saa täis."

Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus", tlk Mihkel Loodus, 1977, lk 104

Oh, issand, väsitav oli see elamine tahtejõu varal, see oma loomuse eitamine, see ebaloomulik moonutamine, aga kui inimese loomus on karm, mis siis muud teha kui seda eitada ja hüljata see lootuses, et selle lähedal võib midagi paremat olla? Ema oli ju lootnud tema pärast ja nii oli see kestnud läbi sugupõlvede. Ja missuguse lõpuni, missuguse lõpuni, missuguse elulõpuni, missuguse meeldiva eluvormini, missuguse võimaliku rõõmuni loodeti jõuda? Polnud kedagi, kes oma eesmärgi oleks saavutanud, polnud mingit saavutamist ega päralejõudmist, oli ainult korduvate illusioonide kadumiste tontlik ahel, ja iga generatsioon avastas uue võimatuse ning suurema viletsuse, sest neile oli antud suuremaid lootusi.
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 148

Vanasõnad

Ei viletsus (õnnetus) hüüa tulles, küll aga hüüab minnes.
Kes kõverust külvab, viletsust lõikab.
Kuri tuleb kutsumata, viletsus vilistamata.
Viletsal visa hing, õnnetu kaua elab.
Viletsat vitsal peksetakse, õnnis kasvab ise (õiget suul õpetatakse).
Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt sisse, kui augu leiab.
Viletsus lahkub vingudes.
Õnnetu, kes vendade ori, vilets, kes õe palgaline.
Õnnetus ei sõida kell kaelas ega viletsus vile suus.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929