Viletsus

• Ei viletsus (õnnetus) hüüa tulles, küll aga hüüab minnes.
• Kes kõverust külvab, viletsust lõikab.
• Kuri tuleb kutsumata, viletsus vilistamata.
• Viletsal visa hing, õnnetu kaua elab.
• Viletsat vitsal peksetakse, õnnis kasvab ise (õiget suul õpetatakse).
• Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt sisse, kui augu leiab.
• Viletsus lahkub vingudes.
• Õnnetu, kes vendade ori, vilets, kes õe palgaline.
• Õnnetus ei sõida kell kaelas ega viletsus vile suus.

Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929