Ava peamenüü
  • Ei viletsus (õnnetus) hüüa tulles, küll aga hüüab minnes.
  • Kes kõverust külvab, viletsust lõikab.
  • Kuri tuleb kutsumata, viletsus vilistamata.
  • Viletsal visa hing, õnnetu kaua elab.
  • Viletsat vitsal peksetakse, õnnis kasvab ise (õiget suul õpetatakse).
  • Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt sisse, kui augu leiab.
  • Viletsus lahkub vingudes.
  • Õnnetu, kes vendade ori, vilets, kes õe palgaline.
  • Õnnetus ei sõida kell kaelas ega viletsus vile suus.

Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929