Kell on seadeldis, mis ütleb inimesele, millal viimane võib midagi teha.

Kell
Kell Otepää linnavalitsuse hoonel

ProosaRedigeeri

  • Omapärane ajamõõtmisvahend leivaküpsetamisel oli kakukell. Perenaine voolis leivanõu kraabetest väikese, umbes kanamunasuuruse munakese ja pistis selle kaussi vee sisse. Kui see vee peale kerkis, oli paras aeg leibade ahjust välja võtmiseks. Kakukella kohta on andmeid üle terve Eesti. (lk 44)
    • Hella Keem, "Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020


  • Me räägime kellast kui ajamõõtmise riistast. Platoni ja Aristotelese asjakorralduses oli aeg (χρόνος) ise omalaadi kell. ...Ühes kohas märgib Platon: "...inimesed mõistavad harva, et nende planeetide rändamine ongi aeg." ...sisuliselt tuleb aega pidada samaks kui planeetide liikumist.
    • W. K. C. Guthrie, "Kreeka filosoofia ajalugu", I köide, "Varased presokraatikud ja pütagoorlased" (1962)

LuuleRedigeeri

seal aga tiksusid ainult onu paigatud kellad
hobuste vanust mõõta enam ei saakski need

need olid igivanad nüüd neid lihtsalt ei ole
majagi pole ja onu mujal vanemaks saab

  • Viiu Härm, "*hobusekoppel tolmuse kruusatee ääres...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 28

AllikataRedigeeri

  • Kellad tapavad aega. Aeg on surnud niikaua, kuni seda tiksuvad väikesed rattad; alles siis, kui kell seisma jääb, ärkab aeg ellu.

VanasõnadRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel