Ilmar Laaban
Ilmar Laaban (11. detsember 1921, Tallinn – 29. november 2000, Stockholm) oli eesti luuletaja, kultuurikriitik, tõlkija ja publitsist, eesti sürrealismi üks rajajaid.
"Ankruketi lõpp on laulu algus"
muudaTsitaadid väljaandest: Ilmar Laaban, "Ankruketi lõpp on laulu algus", 2. trükk, 2008. (1. trükk: Stockholm, 1946.)
See oli lapsepõlve lumine tarkus
Tähtede okstel ja kivide kellis
keset äikese seebimulle ja eesriide taga
milles lüümisid peopesade jäljed
mängisid liivaterad
oma kiiret hämarat mängu
nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua
nagu muutunuks veeks lindude kuld
Kalad rändasid trepest ules-alla
magasid heinakuhjade all
nad sündisid päikese unustushetkist
nende surm oli kerge iil
mis sasis kristallide juukseid
naeratustekaevu pilkases õõnes
...
Kes on sulatand ahervareme
taevaga kokku? millisel keskööl
on saand teoks tühjuse masinaõli kirgastus
raskeks suudluspunaseks veeks? kes on vaikind
nii kaua et roimade lumi
on löönd tuhmilt läikima lindude tiivul
nagu paljastanuks taevas oma kinnastet käe?
Ankruketi lõpp on laulu algus
liiga sügav on kaljus lõhe
kui et lipuehtes linn
mõistaks veel oma tumedat verd
muidu kui mängides unustuse tähtedega
mujal kui medali tagakülje jääliustikul
muidu kui varjusurmas
Ankruketi lõpp ön laulu algus
kui sõrmed lagunevad koost
ja saavad kõik saledaiks sõrmituiks käteks
kui pilvede ümbert kaob sina pide
siis püstitub nurmel väbadusvai
siis vormub nõe ja äikese tões
armastuse suurim ja halastamatuim prisma
peadpööritavate kaevude taustal
Ankruketi lõpp on laulu algus
valguskiire lõpp on tantsu algus
teiselpool vett teiselpool tuld
ootab virmaliste määratu leib
- "Ankruketi lõpp on laulu algus", lk 5-7
Olla pikem kui elu olla siruli raudahel
aja logiseval sohval, jalad üle ühe serva
jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu
nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
kalasoomustet lipule, pea üle teise serva
pea surematuses koidu mõrk oopium
ruumi hääletu torm sammastik laubal
...
Olla pikem kui elu olla lühem kui elu
jälitetu ei jõua järele jälitajale
vangla lendavas labürindis
sündida enne surma sündida pärast surma
leekivad sõrmed ripsmeteks
näha kõike näha kõigi eest
- "Albert Einstein", lk 13
Seitseteist ja sada neli...
Kõik on kadunud.
Ütle, väike kipsist veli,
kuhu kadus hunt?
- "Väike Eesti antoloogia. Juhan Liiv", lk 14
Ah! tollikaalul te mu süsirinnad,
ah! ametnik, kes tõmbad kriidijoone
neil üle nibude: nood kraanavinnad
nii kauneid lossivad sääl koerakoone!
- "Väike Eesti antoloogia. Marie Under", lk 15
- "Väike Eesti antoloogia. Betti Alver", lk 15
Ühe kuradi bakteri pärast
on läind juba kogu igavik vett
vedama Kas pole munavaret
sadandeid kordi päike-pederast
üritand restaureerida - kanast
pudeneb üksnes saamatu sonett
mis koosneb kuivaksjäänud baarilet-
tide sosinast... Ennäe lolli last
udus... Pasahärg-tuuker laskus järve
ägisevale põhjale, ta ulmast
eritub vette leebeid pastellvärve
kuna kalad ujuvad ringi linna-
ülikonnis ja tülpinuina pulmast
paluvad taevatähti persse minna
- "Sonett", lk 17
Kaaluda päikest lehtedest kaalul
tunnistada tõtt igale tuulehoole
kanda laubal kaevude heiastust
elada vabana või surra
Suudelda kive asuuri võtmeid
loomi keset äikest ja unustust
laulda kõrves lumisel häälel
elada vabana või surra
...
Teada et reetjate lagunend silmad
saavad lootusekalade koeks
ulmata sõnajalgadest ja rauast
elada vabana või surra
Nutta taga kivistund mesilasi
leida lõhang kust saab taassündima kuu
naeratada keeristormile näkku
elada vabana või surra
...
Elada nagu elavad lendkalad
elada talvises tules ja headuse öös
elada piiritult hävivana
elada jäävana imeväärses udus
Elada rohuna mõrvari haual
elada ühes käes kalju ja teises rõõm
elada avastamaks lainete südant
elada vabana või surra
- "Elada vabana või surra", lk 122-123
Üks katusetõrvaja Tõrvas
baaridaamide kübaraid tõrvas;
kui viimaks piisk tõrva
läks ühele kõrva,
baariletiga see tema mõrvas.
- "*Üks katusetõrvaja Tõrvas..."
Üks mõttetark tipul Ebavere
lõi oma mõtetes ebamere.
Koljuluud järgi andsid -
ja vood peagi kandsid
Kellaverele tema ebakere.
- "*Üks mõttetark tipul Ebavere..."
Laeva õnnetult armunud miin istus
salakari peal kinni Viinistus.
Nuttis hiljukesi...
ümberringi vesi
tilktilgalt nitroglütseriinistus.
- "*Laeva õnnetult armunud miin istus..."
Ilmar Laabani kohta
muuda- Mõlemad Ilmarid, Mikiver ja Laaban, elasid meie lähedal Kaplanbackenil, teisel pool Kungsholmi kirikut. Nad jagasid tuba nagu meie, ja teel sinna sai ka selgeks, et kui teise Ilmari koju saabumine ei olnud mingil põhjusel väga vajalik, siis pandi potilill akna peale hoiatuse märgiks.
- Nüüd ei olnud potilille aknal ja Laaban sai põhjalikult üles äratatud. Hommiku ahetuses lugesime valjult ette eesti uuemat luulet ja mõlemad Ilmarid ühtekokku laulsid "Marseljeesi" prantsuse keeles. Kui aeg nii kaugele jõudis, et taheti pala süüa suhu saada ja võib-olla pudel õlut, läksime edasi öl-mal "Jaavasse" Sveavägenil ja jäime sinna sügava õhtupoolikuni.
- Milleks? võib küsida. Mis asja oli siis nii hirmsasti jutustada? Maa, kodu oli meie alt õhku lastud ja me tahtsime endid mingil nivool, mingis punktis uuesti leida. Me olime igaüks enda ette seotud oma nooruse ja oma loomingu probleemidega ja tundsime vajadust Eesti üle, nagu see oli olnud, ja eesti kirjanduse üle, nagu see oli olnud, uuesti ja uuesti rääkida, et sellel tagapõhjal ennast ära tunda ja uusi pidepunkte leida. Me olime sõja-aastad läbi isolatsioonis elanud ja vahepeal oli maailmas, ka Rootsis, nii palju uusi ideid ja uusi mõtteid juurde tulnud.
- Me elasime lahus oma Eestisse jäänud perekondadest ja tundsime endid suhteliselt üksi selles jätkuvasti võõras linnas ja tahtsime juba sellegipärast omasugustega lihtsalt rääkida. (lk 78)
- Ilmar Laaban oma "Ankruketis" oli selle oma tee väga põhjalikult leidnud. Nii põhjalikult, et see kõiki hämmastas. Üleüldine arvamine ja ka tolle aja kriitika (Suits, Ristikivi, Parrest jt.) pidasid "Ankruketti" peaasjalikult ebaluuleks, mis alateadvuse oiretest ja spontaniteedi nimel vigurdamisest koos seisis. Tolle aja konformistlikku pagulaskonda häiris muidugi veel ka Laabani sõnavara ja pildikeel, mis õigele eestlasele omased ja kohased ei saanud olla.
- Ka "Tuulisui" ringis oli Laaban ja ta raamat õieti tabu, millest ei räägitud. Parafraasi kujul ühele Laabani luuletustest tegi Lepik lühikese ja lihtsa otsuse:
Luule on ülev ehmatus —
härja vile ja hullu male.
Parnassi härjatus-lehmatus
ronib määgides Beckombergale...
- Kohalike olude mittetundjale olgu öeldud, et Beckomberga on Stokholmi tuntud hullumaja.
- Kui ma "Ankruketti" siiski lugesin ja ka arutasin, siis koos Kardinatega [R. Kolgi abikaasa hüüdnimi]. "Ankrukett" tundus ju oma üksikutes osades sisaldavat niihästi uut kui värsket, tõeliselt omapärast luulet, mida oleks olnud kahju niisama riiulile panna ja sinna jätta. Ei olnud Laabani luule minu arvates ka alateadvuslikum kui iga teise luuletaja luule, kes ainult sõnaklõbinaga ei tegele. Vahe seisis ainult vormimises, väljenduse meetodis. Et Laaban ennast teisiti vormis ja väljendas kui muud ristiinimesed, oli juba omaette nähtus. (lk 82)
- Raimond Kolk, Raimond Kolk, "Võrumaalt Stokholmi. "Tuulisui" ja teised", Tallinn, Faatum, 1992
- Pigem [on] Ilmar Laaban [eeskuju] kalambuurilises mõttes ja Johannes Aavik on unistus, mida püüelda.
- Mari Klein, Siim Lõvi, "Kirjanduspreemia nominent Keiti Vilms: Iga kalambuuri taga on ka väike lugu", ERR, 26. veebruar 2018
- Ükski teine meie kaasaegseist ei kirjutanud nii palju palindroome ja anagramme kui sürrealist, poeet ja kriitik Ilmar Laaban. Meie laiuskraadidel oli ta palindroomide ja anagrammide kroonimata kuningas.
