Avastamine

Proosa

• Olen ilus, tugev, tark, hea. Ja olen selle kõik ise avastanud!
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 48/1977, lk 7

• [Ged:] "Millal minu õpiaeg algab?"

"See on juba alanud," vastas Ogion.

Tekkis vaikus, otsekui oleks Ged hoidnud tagasi midagi, mida ta öelda tahtis. Siis ütles ta selle välja: "Aga ma ei ole veel midagi õppinud!"

"Sest sa ei ole avastanud, mida ma õpetan," kostis maag.

• Ursula Le Guin, "Meremaa võlur", tlk Krista Kaer, 1994, lk 16

• Olen avastanud, et alati on palju kergem panna inimesi nutma või ahhetama kui mõtlema.
  • Golda Meir, "Minu elu". Tõlkinud Hillar Tali, 2002, lk 182

• Hakkasin kaasas kandma tillukest kassettmagnetofoni, et tähelepandamatult fikseerida vähemalt verbaalne külg olulisematest kogemustest, eelkõige minu suhetest Annaga. See ilmetu välimusega üksildane hing otsis mu igal võimalusel üles, ja kuigi ma pidasin tema seltskonnast lugu, kahetsesin samas, et see mind mälestustes eksitab. Anna tigedust tuleks eelkõige seostada kassettmagnetofoni avastamisega ja vaieldamatult viis just see asja niikaugele, et ta pani hoolimatult põlema kakskümmend kaustikut, mis tähendas meie hukkumisele määratud suhetest peaaegu kolme kuu hävitamist. (lk 16)
  • Kathy Page, "Kõige parem mälu maailmas", rmt: "Vabaduse teine kevad", tlk Anne Allpere, 1996, lk 15–26

• "Kui ta juba viisteist aastat tagasi eksis," ütles Marc, "võis ta kolm päeva tagasi samuti eksida."

"Ainult et sel korral ta tapeti," ütles Vandoosler. "Kedagi, kes eksib, ei tapeta. Tapetakse keegi, kes midagi avastab."

• Fred Vargas, "Elus või surnud". Tõlkinud Anti Saar. Varrak, 2008, lk 201

• Seejärel ta tõusis ja läks läbi salongi söögituppa. Sein oli kaetud männipuiduga. Mitu väikest lauda oli kokku lükatud, et moodustada üht suurt, ja seda kattis punase-valgeruuduline kangas, niida kaunistasid veinipudelitesse pandud küünlad. Üht seina ehtis isahirve pea, ja Hamish avastas üllatusega, et see ei ole päris. Ta ei teadnud, et niisuguseid asju olemaski on. Ilmselt ei kiitnud Jane heaks päris loomade kehaosade kasutamist, sellest siis võltspea ja sünteetilised nahad salongipõrandal.
  • M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 45

• Kahte lõpmatust avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne mõtlemine: kahe lõpmatuse mõistest.
  • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 11