Vikitsitaadid

Loogika

Loogika on teadus, mis sündis lausete sisulise kooskõla leidmise kunstina ja on kujunenud sisuta lausete kooskõla uurimise kunstiks. Selle põhimeetod on tähenduslike lausete hulga kahandamine võimalikult väikeseks. Tavakeeles nimetatakse loogikaks ka järjekindla arutlemise teel kausaalsuse tuletamise oskust.

Justus van Gent, ühe keskaja tuntuima loogiku Johannes Duns Scotuse portree, 15. sajand.
Laurent de La Hyre, "Dialektika allegooria" (1650)

Proosa

muuda
  • Sest kuigi võib öelda, et loogika on mõistusliku mõtlemisega samasuguses seoses nagu generaalbass muusikaga või ka, vähem täpsemini võttes, nagu eetika vooruse või esteetika kunstiga, siiski tuleb meeles pidada ka seda, et mitte keegi ei ole saanud kunstnikuks esteetika- või üllaks isiksuseks eetikaõpingute tulemusena, et õigesti ja kaunilt komponeeriti juba ammu enne Rameaud, ning et disharmoonia märkamiseks ei ole tarvis tunda generaalbassi teooriat. Just sama vähe on ekslike järeldustega pettasaamise vältimiseks tarvis tunda loogikat. Tuleb küll möönda, et kui ka mitte muusika hindamisel, siis vähemalt tegelikul komponeerimisel on generaalbassist palju kasu; samuti võib mõnevõrra kasu — küll palju vähesemat ja peamiselt negatiivset — olla esteetikast ja isegi eetikast, nii et ka nende distsipliinide praktilist väärtust ei saa täielikult salata; kuid loogika kiituseks ei saa öelda niigi palju. Sest loogika on in abstracto teadmine sellest, mida igaüks in concreto juba teab.
    • Arthur Schopenhauer, "Maailm kui tahe ja kujutlus", I kd, tlk Toomas Rosin, Ilmamaa, 2018, lk 97-98





  • Kõiki küsimusi loogika vallas saab formaalselt väljendada ja need lahendatakse siis süntaksiküsimusteks. Eriline tähenduse loogika on ülearune; "mitteformaalne loogika" on contradictio in adjecto. Loogika on süntaks.
    • Rudolf Carnap, "The Logical Syntax of Language", London: Routledge & Kegan Paul, 1949, lk 259


  • Nii paljud väikesed loogikad pistavad oma pea põõsasse, kui ajaloo suur loogika mürisema hakkab.
    • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 51


  • "Mida sa nii hoolega vaatad, paps?"
"Ma otsisin maist loogikat, kainet praktilist mõistust, head valitsust, rahu ja vastutust."
"Kas see kõik on seal olemas?"
"Ei. Ma ei leidnud seda. Seda pole seal enam olemas. Võib-olla ei saa seda seal enam kunagi olema. Võib-olla me petsime end arvates, et see kunagi on seal olnud." (lk 183)


  • "Kui tahame leida tõde, peame alustama tõest, muidu ehitame oma maja liivale. Sa tunned ise loogikat ja tead, et esimene eeldus peab vastama tõele, muidu läheme oma järeldustega rappa. Sa väidad siis, et sa ei tea, kes on su tõelised vanemad?"
"Keegi ei tea päris kindlasti, kes on ta tõelised vanemad. Ta võib rääkida seda, mis ta on teistelt kuulnud, korrata seda, mis on kirja pandud. Minul ei ole sedagi tuge. Kõik, mis ma tean, olen teistelt kuulnud, ja see ei ole päris algus." (lk 10)
  • [Faber:] Kui mu ladina keel esimesel aastal oli nii vilets, et ma enamasti ei saanud aru, millest oli juttu, ei paranenud asi ka edaspidi, kui ma juba aru sain nii sõnadest kui ka nende mõttest. Ma ei tahtnud õppida sõnu ja nende kunstipärast tarvitamist, ma tahtsin rohkem teada asjust endist. Aga enamik sellest, mille üle õpetatud mehed vaidlesid, tundus mulle tühine sõnamäng. Liiga hilja, kahjuks, sain aru, et loogikal on oma ülesanne ka tõelises elus, mitte ainult üliõpilaste disputatsioonidel.



  • [Maria:] See suguselts on laitmatu, niivõrd, kuivõrd rahahangeldajad laitmatud on, aga pangandus on nagu religioon: mõnda üpris kahtlast asja tuleb lihtsalt pimesi uskuda, siis järgneb kõik muu imetabase loogikaga.



See ei saa talle kerge olema, sest sellist loogikat pole olemas. Loojal oli olnud maailma kokkupanemise juures hulk märkimisväärselt häid ideid, kuid maailma mõistetavakstegemine nende sekka ei kuulunud.


  • "Kas me oleme lõpetanud, härra? Muud midagi, aga meil on enne päeva lõppu veel üht-teist teha, ja kui me kauemaks tööle jääme, peame me raha juurde tegema, et endale ületundide eest maksta, ja kui poisid on natuke väsinud, ei jõua me nii palju raha teha, kui teenime, ja see viib olukorrani, mida ma võin nimetada ainult segaseks..."
"Kas te tahate öelda, et kui te ületunde teete, peate nende eest maksmiseks veel rohkem ületunde tegema?" imestas Niiske, mõtiskledes ikka veel, kui ebaloogiline võib olla loogiline mõtlemine, kui sellega tegeleb piisav hulk inimesi.


  • Unistused peavad olema reaalsusega kooskõlas, kordab preili Kuckuck oma lemmiklauset, ja ütleb, et tema igatahes tuleb küll meeleldi herkulot ostma sinna poodi, kus Johanna pärast gümnaasiumi lõpetamist müüma hakkab. Kui preili Kuckuck teaks, et Johanna et võta herkulot suu sissegi, et herkulopuder on ainus asi maailmas, mida Johanna silmaotsaski kannatada ei või, siis ta ehk niimoodi ei räägiks. Aga Johanna ainult naeratab häbelikult, ja preili Kuckuck võib järeldada, et vähemalt ühele noorele inimesele on tema õpetussõnadest kasu olnud. Preili Kuckuck loomulikult järeldabki, see on nii loogiline. Preili Kuckuckile meeldib loogika, mis talle muud üle jääb, ainult et reaalsus on paraku ebaloogiline. Loogika järgi peaks preili Kuckuck Itaaliast miljoni päranduseks saama, siis võiks ta oma nime ära eestistada, seni pole ta seda teha söandanud, sest kui mõni Itaalia miljonär talle oma varanduse pärandab, mitte mõni juhuslik miljonär muidugi, vaid sugulane, siis ei leia ükski notar teda üles, kui Kuckuckist äkki KÄGU on saanud. Kaks korda aastas, lihavõtte ja jõulu ajal, käib preili Kuckuck notari käest küsimas, kas tema nimele pole Itaaliast mõnd tähitud panderolli tulnud. Seni ei ole.
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: "Plekk-katus", 1987, lk 25


  • Arvan, et inimestele ei meeldi krimkad mitte sellepärast, et seal tapetakse, ega sellepärast, et seal tähistatakse lõpliku (intellektuaalse, sotsiaalse, juriidilise ja moraalse) korra triumfi kurja korratuse üle. Kriminaalromaan kujutab endast puhtal kujul lugu oletamisest. Aga ka meditsiiniline diagnoos, teaduslik uuring, isegi metafüüsiline küsimus on oletamise juhud. Filosoofia (nagu ka psühhoanalüüsi) põhiküsimus on tegelikult sama mis kriminaalromaanis: kes on süüdi? Et seda teada saada (uskumaks, et me seda teame), peab oletama, et kõikidel faktidel on mingi loogiline seos — loogika, mille on neile peale sundinud süüdlane.
    • Umberto Eco, "Järelkiri "Roosi nimele"", tlk Merje Kala, Akadeemia nr 6/2004


  • Loogiline mõtlemine sobib ainult teatud olukordades. Mõnikord on selle kasutamine ebakohane, umbes nagu see, kui relvaomanik tõmbab rahvamassis püstoli välja ja kukub kamandama. Ega's inimesed ei mõtle loogiliselt, kuigi nad arvavad seda. Sada tudengit on klassis, ma kutsun nad tahvli juurde. Nad kardavad tulla ja vabandavad, et tunnevad end loogikas lollina. Aga kui ma julgeks tänaval igale vastutulejale öelda, et tal on loogikas raskusi, siis juba kolmas tüüp annaks mulle kere peale.
  • Loogika ei ole mõtteviis, mis oleks normaalsele mõtlemisele omane, aga temast on kasu näiteks teaduses, õiguses ja filosoofias. Tavavaidluses loevad teised argumendid. Kui keegi alles hommikuks koju tuleb ja siis naisele väga loogiliselt seletab, kus ta öö läbi kooserdas, siis mida loogilisem jutt on, seda kahtlasem see tundub. Aga teaduses peab argument olema loogiline.


  • [Seersant Pisipepu:] "Ma kuulsin kunagi ühte juttu ja see on uskumatu, aga vahel söövad härjapõlvlased oma lapsi, õigemini siis ema sööb ära oma lapse, oma vastsündinud lapse, kui valitseb nälg. Kas teie meelest see pole uskumatu?"
Porgandi suu vajus korraks lahti, kuid siis ütles vaikne hääl: "Jah, mina vist usuksin, seersant, andke andeks."
A. E. Pessimal vaatas trotslikult Lõbusa ja Porgandi jahmunud ilmet ning üritas selja natuke rohkem sirgu ajada. "Siin on küsimus ju loogikas, saate aru? Toitu ei ole? Aga ema võib ellu jääda, kui oma lapse nii-öelda uuesti endasse võtab, sest kui toit on otsas, sureks laps varsti niikuinii. Tegelikult on laps surnud juba sel hetkel, kui selline dilemma tekib. Ema, vastupidi, võib last ära süües piisavalt kaua elus püsida, et leitaks toitu, mis saab ka temale kättesaadavaks, ja ajajooksul uue lapse ilmale tuua."
"Tead, see on väga arveametniku moodi öeldud!" pahvatas Lõbus.
A. E. Pessimal jäi rahulikuks. "Tänan, seersant Pisipepu, ma võtan seda komplimendina, kuna loogika on laitmatu. Seda tuntakse vajaduse kohutava loogika nime all. Ellujäämist ohustavate olukordade loogika on mulle väga hästi tuttav."
Tool kriuksatas - kapten Porgand kummardus jälle üle laua. "Ärge pange pahaks, inspektor Pessimal, aga kas ma tohiksin uurida, millised ellujäämist ohustavad olukorrad võivad topeltraamatupidamise juures tekkida?"
A. E. Pessimal ohkas. "Rahandusaasta lõpu poole võib asi päris ohtlikuks minna, kapten. Kuid ma saan aru, mida te silmas peate, ja kinnitan teile, et ma olen lugenud iga viimast kui selleteemalist memuaarideraamatut, käsiraamatut, päevikut ja pudelisse pandud teadet - selle all mõtlen ma muidugi pudelist võetud teadet -, mis on praegu kättesaadavad, ja uskuge mind, te oleksite hämmastunud, kui kuuleksite, milliseid hirmsaid otsuseid inimeste grupid vahel langetama peavad, et vähemalt mõned, kui mitte kõik, ellu jääksid. Klassikaliseks näiteks on laevahukust pääsenud meremehed, kes triivivad paadiga ookeanil, kusjuures päästmisvõimalus on imeväike. Tavaliselt on kombeks süüa üksteise jalgu, aga varem või hiljem kuivab koibadevaru kokku, kui ma tohin nii väljenduda. Seejärel tekib küsimus, kes peab surema, et teised ellu jääda saaksid. See on hirmus matemaatika, kapten." Alles nüüd A. E. Pessimal punastas. "Andke andeks. Ma tean, et ma olen väike, nõrk mees, aga ma olen kokku pannud suure raamatukogu: ma unistan ohtlikest kohtadest."
"Vahest te peaksite tegema jalutuskäigu läbi Surmavarjude, inspektor," tähendas Porgand. "Siis ei peaks te unistama. Jätka palun, Lõbus."
Lõbus Pisipepu kehitas õlgu. "Aga omaenda lapse ärasöömine on ju ometi halb, või kuidas?"
"Teate, seersant," vastas A. E. Pessimal, "ma olen selliste asjade kohta lugenud ja kui mõelda võimalikele lõpptulemuse variantidele, milleks on kas nii ema kui lapse surm või lapse surm, kuid ema võimalik ellujäämine, siis peab järelduseks olema, et ema otsus on õige. Oma raamatus "Usside pidu" mainib kolonel F. J. Massingham härjapõlvlastega seoses just seda seika: härjapõlvlaste maailmavaate kohaselt läheb ärasöödud laps, kes tuli ju loomulikult välja ema seest, lihtsalt tagasi sinna, kust ta tuli, ja sünnib loodetavasti uuesti mingil ajal tulevikus, kui olud on soodsamad, nii et tegelikult on kõik korras. Võib ju arvata, et see vaatenurk ei kannata lähemat uurimist, aga kui sa oled silmitsi hirmsa matemaatikaga, muutub maailm hoopis teistsuguseks."
Kabinetti laskus vaikus, kõik mõtlesid kuuldu üle.
Porgand ütles: "Sa ju tead, kuidas tänavakakluse ajal on, Lõbus. Vahel läheb asi tuliseks ja sa tead, et keegi peab surema, sina või nemad - see ongi see matemaatika." (lk 170-171)


  • [Isaak Gantmani märkmed:] Ma ei usu, et Iiobi kurbust suudaksid leevendada uued lapsed, mis endiste asemele antaks. Aga need süütud, kes said surma allavarisenud majakatuse all vaid kahtlase kihlveo tõttu, mille Looja oli sõlminud mingi olendiga, kes on tuntud kui inimsoo vaenlane, kas ta on nad unustanud?... Iiobi raamat on üsna poeetiline, kuid loogikat pole. (lk 193)
  • [Ljudmila Ulitskaja:] Väga tahaks mõista, kuid mitte ükski loogika vastust ei anna. Ja ristiusk ka ei anna. Ja judaism. Ja budism. Leppigem, härrased, et on palju lahenduseta küsimusi. On asju, millega peab õppima elama ja neid taluma, mitte lahendust otsima. (lk 216)


  • Kahte lõpmatust avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne mõtlemine: kahe lõpmatuse mõistest. (lk 11)
    • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest", 2016, lk 7-16


Isand Vetinari ei öelnud midagi.
"Ee... kelle, ma tunnistan seda, me tõime kirjakastidesse, et nad vähendaksid kärnkonnade arvu..."
Isand Vetinari kordas end.
"Ee... ja need - tõsi ta on - panid meie töötajad kirjakastidesse, et nälkjate vastu võidelda..."
Isand Vetinari säilitas vaikimise.
"Ee... Aga nälkjad, pean ma ütlema, et olla meie vastu aus, said kirjakastidesse ise, nad tulid margiliimi sööma," lõpetas Niiske, avastades, et talle kipub naerupugin peale.
"Noh, vähemalt säästeti teid nälkjate viimisest kirjakastidesse," märkis isand Vetinari heatujuliselt. "Teie jutu järgi paistab tegu olevat juhtumiga, kus külma loogika asemel oleks tulnud kasutada kainet mõistust - sellises koguses, mida on näiteks tavalisel kanal."

Draama

muuda
  • ARTUR: Mehed ei salli kunstnikke, sest kunstnikud pole mehed. Paraku on just see kunstnikke alati naistele lähendanud. Esmajoones on just neile võõras nii au, loogika kui ka progressi mõiste — kõik, mida mehed on välja mõelnud. Alles palju hiljem ja pikapeale hakkas meessugu kahtlustama, et on olemas mitmetähenduslikkus, suhtelisus, mööduvus. Maailma illusoorsus. Just vastupidine sellele, mida mees oma raskejõustiklase kõva peaga oli algul välja mõelnud, ikka oma lipule kirjutanud ning sajandite vältel naistele, lastele ja kunstnikele peale sundinud: ainulisus, absoluutsus, loogilisus. Mõtles maailma välja oma näo ja kuju järgi. Leiutas loogika kaljukoopas, mõisamajapidamises, kooperatiivis. Ja pidades end perekonnapeaks ja isandaks, ei mõelnud ta oma kõrkuses kordagi sellele, et tema maailmavaade ehk ei pääsegi maksvusele. Oma agressiivset loomust järgides kuulutas ta oma arusaamad ainukehtivateks, üleüldisteks ning kohustuslikeks ja püüdis neid tugevama poolena alati nõrgematele peale sundida. Kui aga selgus, et naised mõtlevad teisiti, solvus ta ja nimetas neid rumalateks või ebaloogilisteks, mis meeste kõnepruugis tähendab üht ja sama.

Film

muuda
  • Mida sa teed nõidadega? Põletad nad! Ning mida sa põletad veel peale nõidade? Puitu! Seega, miks nõiad põlevad? Kuna nad on puust? Seega, kuidas kindlaks teha, kas ta on puust tehtud? Ehitad temast silla! Kuid, kas sa ei saa sildu teha ka kividest? Sedan'd küll. Kas puit läheb vees põhja? Ei, ta jääb ulpima! Viska ta tiiki! Mis veel jääb vees ulpima? Leib! Õunad! Väga väiksed kivid? Siider! Ss-soust! Kirsid! Muda! Kirikud? Kirikud! Plii, plii. Part! Just. Niisiis, loogiliselt... Kui ta kaalub samapalju kui part, siis ta on tehtud puust... ja järelikult... nõid!
    • "Monty Python ja Püha Graal", 1975

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Loogika&oldid=131300"