Germaine Greer, "The Female Eunuch", Farrar, Straus and Giroux, 1970, lk 104
Ajapikku selgub, et pahele andumise on põhjustanud kunagine psüühiline trauma või kompleks, viimane aga on omakorda tekkinud veel varem tärganud kirest. Niisugune psühhoanalüütiline liin aga kasvab lavastuses märkamatult sotsiaalseks liiniks, sest kogu etendus kujutab endast suurt ja lootusetut võõrandumisprotsessi, mis on vältimatult omane sellele ühiskonnale, kus kõlavate sõnade varju on peidetud täielik ükskõiksus inimese vastu.
Ta oli huviga Freudi lugenud. Eriti meeldis talle daami kirjeldus, kes oli abiellunud kolme mehega; nad kõik olid veidi aega pärast seda surnud saatuslikku haigusesse, mille nad said pärast pulmapäeva. See oli huvitav. Huvitav oli ka see, et alati võis öelda, kes su sõpradest lasevad endale psühhoanalüüsi teha või käivad liiga sageli psühhiaatri juures, — seda võis järeldada sellest, et nad hakkasid äkki, asja ees, teist taga, ilma mingi põhjuseta oma ema süüdistama.
Psühhoanalüüs üldse sai jälle algusemehest, kes alustas loodusteadlasena angerja munni otsides ja hiljem seda juba kõikides torudes tähele pani, kuigi "mõnikord on hea sigar ka lihtsalt hea sigar".
