Algus on protsessi või asja ajaline, ruumiline, loogiline või muus suhtes võetult esimene ots. Alguse vastand on lõpp.

Claudine De Pauw (1951–), "Lõputu algus", s.d.

Lao-zi

muuda

Kulgetav kulg on püsitu kulg
nimetatav nimi on püsitu nimi
nimetu on taevasmaa algus
nimetatu on musttuhandete ema


Piibel

muuda


  • Ja Issand ütles: "Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!
Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!"
Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata.


Alguses oli Sõna
ja Sõna oli Jumala juures
ja Sõna oli Jumal.


Filosoofia

muuda
  • 4. Et mõista poliitilist võimu õigesti ja tuletada see tema algusest, peame võtma arvesse seisundit, milles kõik inimesed asuvad loomupäraselt — see on täieliku vabaduse seisund korraldada oma tegevust ning käsutada oma vara ja isikut loomuseaduse piirides nii, nagu neile endale õige tundub, küsimata kelleltki luba ja sõltumata teiste inimeste tahtest.
    • John Locke, "Teine traktaat valitsemisest". Tõlkinud Alar Kilp.


  • Algus on olemasolu, millele eelneb aeg, mil asja, mis algab, veel ei olnud.



  • Puhkusest, pimedusest, unedest ja unistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesse aega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus ja vaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi.
    • Mikk Sarv, "Pimenemise lävel", Mikk Sarve blogi, 29. september 2012


  • Tänapäeval on kaks võimalust müütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asi tähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse alguseni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, et unustame selle ära, kuna meil pole seda vaja.
Aga teine võimalus on see, et müüt ärkab niimoodi, et ongi algusest peale täiesti uus. Ta saab olla ainult täiesti uus, ta saab olla ainult tänapäevane. Mitte ajaloolises mõttes, vaid selles, et see ongi niisugune lugu (või niisugune struktuur), mis on tõeline ja reaalne ainult siis, kui kõneleb meile pigem tulevikust kui minevikust.

Proosa

muuda
  • Wesipruul hakkas wärske jõuuga tööle; töö oleks kiiresti edenenud, kui ta mõne hää hakatuse oleks leidnud. Aga see oli tema õnnetus: hakatust ei olnud kusagilt leida. Liigutawaid jutulõppusid oli tal enam kui küllalt käepärast, näituseks: "Kolme nädali pärast oliwad Juhani ja Miina õnnelikud pulmad." — "Nõnda sai kurjategija oma teenitud palga kätte." — "Salomon sai kuulsaks ja rikkaks meheks, kuri Jaan aga käis tema ukse taga kerjamas." — "Kui nad weel surnud ei ole, siis elawad nad tänapäewani," jne. Kõik need jutulõpud oliwad Salomonist enesest wälja mõeldud, igapidi uued ja algupäralised, nagu lugeja isegi näeb. Aga hakatuste leidmises ei olnud Salomonil õnne. Hakatused oliwad tema kuulsuse takistajad.
  • Eduard Bornhöhe, "Kuulsuse narrid"


  • "Ajal ei ole jaotusi, mis märgiks selle möödumist; kunagi ei kuuluta äikesetorm või trompetihüüded uue kuu või aasta algust. Isegi kui algab uus sajand, oleme ainult meie, surelikud, need, kes helistavad kelli ja paugutavad püstoleid."


  • [Alain de Carnillac:] Ma mäletan su laulu — et needus viimaks lõpeb. See on ainus laul, mida ma ei usu. Needus ei lõpe kunagi, sest tal pole ka algust. Me kanname seda kaasas niikaua kui elame ja selle needuse all ägab kogu maailm.
  • "Kui tahame leida tõde, peame alustama tõest, muidu ehitame oma maja liivale. Sa tunned ise loogikat ja tead, et esimene eeldus peab vastama tõele, muidu läheme oma järeldustega rappa. Sa väidad siis, et sa ei tea, kes on su tõelised vanemad?"
"Keegi ei tea päris kindlasti, kes on ta tõelised vanemad. Ta võib rääkida seda, mis ta on teistelt kuulnud, korrata seda, mis on kirja pandud. Minul ei ole sedagi tuge. Kõik, mis ma tean, olen teistelt kuulnud, ja see ei ole päris algus."
  • Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1967, lk 10
  • Kui ma olen läinud tagasi kaugele minevikku, siis ainult selleks, et otsida. Et ma vahest õnnekombel leiaksin sealt tee alguse ja seda teed käies võiksin paremini mõista, kus me praegu oleme."
    • Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 167


  • Jumal ei olnud haavunud, kui me alles tüki aja pärast leidsime ta kolmandana ja mõistsime, et see hääl, mis meile juba kaua, õieti algusest peale sõnu ette oli öelnud, oli tema hääl. Et need sõnad, millega juba kaua, õieti algusest peale olime kõnetanud teineteist, olid olnud tema sõnad.
    • Asta Põldmäe, "Odavad kaubad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 10
  • Ainus, mida nad kumbki ei igatsenud, oli selgus. Nad tundsid end käivat teed, kus ei tohita teada, kui kaugel ollakse täna. Sest märkinud alguse, oled juba, tahad või ei taha, tunnistanud ka lõppu.


  • Kust sai maailm alguse? seisis seal.
Pole õrna aimugi, mõtles Sofie. Kas keegi üldse teab seda? Kuid küsimus paistis Sofiele olevat siiski õigustatud. Esimest korda elus mõtles ta, et on peaaegu võimatu elada maailmas, küsimata, kust see on alguse saanud.
  • Jostein Gaarder, "Sofie maailm". Tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri 1996, lk 14


  • Noorest peast usutakse, et seks on usalduslikkuse kõrgpunkt. Hiljem avastatakse, et see on vaevu algus.
    • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju". Tõlkinud Arvo Alas. Varrak 1997, lk 348


  • Kõik algab kusagil - kuigi paljud füüsikud pole selle väitega nõus.
Inimesed on alati olnud ähmaselt teadlikud asjade algusega seotud probleemist. Nad mõtisklevad valjusti, kuidas lumesahajuht tööle saab või kuidas sõnaraamatute koostajad sõnade õigekirja kontrollivad. Alati on olnud soov leida aegruumi käänlevates, sõlmilistes, hargnevates võrkudes mingi punkt, kuhu võiks osutada metafoorilise sõrmega ja öelda: just siin, siin on koht, kust see kõik algas...



  • Aga ükski elav hing ei tea, mida [Suur Torm] tähendab. Võib-olla täielikku vaikust. Vaikust, mida kuulab Tuul üksinda. Nii nagu alguses. Mis polnud üldse ammu, sest Lõpmatus on õieti verinoor. Muidugi: samas on ta arvamata vana. Tema luukont, see hall kalju, on tehtud sadade ja sadade miljonite aastate eest elanud kirjute korallide ihust. See oli siis, kui ta asus tükk maad ekvaatorile lähemal ja tema kohal loksus soe madal meri. [---] Alles paari tuhande aasta eest pistis tema esimene kaljunukk oma nina merest välja.
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 181


  • "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Kui palju salapära, jõudu ja veetlust ühes lihtsas lauses! Eriti salapärane on see "ühes kohas". Miks see "ühes kohas" seal üleüldse on, sest kas saaks siis miski olla teises kohas, kui ta on? Või kas saaks miski olla korraga kahes kohas? Või kas oleks võimalik, et üks saar on küll olemas, ent ei asu ometigi mitte üheski kohas? "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Lause, mille tõlgendamisele võiks kulutada pakse köiteid, nii võimas on see. Nii võib alata nii muinasjutt kui ka romaan, see üksainumas lause kätkeb pööraseid potentsiaalsusi, siit võivad alata miljonid teekonnad, saarel võivad elada või sinna sattuda täiesti vastupandamatud inimesed, kes võtavad ette tegusid, millest teada saades hoiad ise seda märkamata hinge kinni. "Kunksmoor" on geniaalne raamat. Loe mis vanuses tahes, ikka leiad midagi uut ja võrratut.

Draama

muuda


Luule

muuda

Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altareile!
Oo! ära seisa templi uste taga.
/---/
Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.


Õunapuude õite valgus
valgemaks teind tunni,
ons see jälle mingi algus?...
Elama end sunni!


Pääd õnnistavalt silus
mul vastse päeva valgus:
kõik on nii vaevavalt ilus
eel uue laulu algust!


Lääme laulma, lääme loeme.
Kos om raamat, kas kadunu?
Salmi sehen, tähe kähen.
Aabits alla, А оm algus,
lõppu ei ole nätägi.

  • Eha Lättemäe, "Kas si kass om koolin käinü" kogus "Elulugu", lk 92


Loen algusi Neist meeles on vaid mõned
kuid kasvanud on meist nad suuremaks

  • Ene Mihkelson, "* Te hulka laulikud ma julgest tulen" kogust "Tulek on su saatus" (1987)


Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus
ära neavad maa, mis neetud juba niigi.
Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus.
Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid.


Iga algus on
ju millegi jätk
ja sündmuste raamat
on alati lahti keskelt.

  • Wisława Szymborska, "Armastus esimesest pilgust", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 15-16

Vanasõnad

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel