Müüt

Müüt (kreeka keeles mythos) on jutustav pärimus, mis seletab pärimusliku kultuuri teadmiste ja kogemuste põhjal metafoorsel viisil maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust. Traditsioonilisi müüte on peetud folkloorižanriks ja religiooni osaks, kuid tänapäevased kunstmüüdid kuuluvad pigem kirjandusse.

Francesco Hayezi maal "Demodokose laul saab Odüsseusest võitu" (1813–15) kujutab stseeni Homerose "Odüsseiast", mis on üks varasemaid kirjanduslikke jäädvustusi vanakreeka müütidest.

Cornelia Paczka-Wagner (1864-1930), "Müüt", s.d.

Proosa

• XII. Ei ole võimalik vabaneda hirmust kõige tähtsamate asjade ees, mõistmata kõiksuse loomust, vaid muretsedes selle pärast, mis on müütides; seetõttu ei ole loodust uurimata võimalik saavutada täielikke naudinguid.
  • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

• Kui müüt põrkab kokku müüdiga, siis on see vägagi reaalne kokkupõrge. (lk 7)
• Looge endast müüte, ega jumaladki teisiti alustanud. (lk 38)
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977

• Müüt on hõimu-sugukonna algkogemusele igikestvana ilmnev jutt oma eksistentsi (oldavolu) seotusest oma jumalate, kangelaste eluga: nende pärinemise, võitlemiste ja saatusega.
  • Tõnu Luik, "Filosoofiast kõnelda", 2002, lk 129–130

• Müüt ei ole vale ega valeväide, mida tuleks vastandada tõele või tegelikkusele, faktidele või ajaloole, ehkki selline tähendus on argikasutuses tänapäeval ehk kõige rohkem levinud. Ent usundiloos on sõna "müüt" hoopis sagedamini kasutatud "tõe" tähenduses. Säärase ebamäärasuse muudab võimalikuks asjaolu, et eelkõige on müüt lugu, mida usutakse, usutakse, et see on tõsi, ning inimesed usuvad seda endiselt, hoolimata vahel kaalukatest tõenditest, et faktiliselt on tegemist valega. (lk 20, "Sissejuhatus")
• Pidevjoonel isikliku ja abstraktse vahel, kusagil keskel võngub müüt; kõigist asjust, mis on moodustatud sõnadest, hõlmavad müüdid kõige laiemat inimlike huvide, inimlike paradokside hulka. Ka müütidega nii lähedalt seotud eeposte keskne teema on kahe tasandi - inimliku ja jumaliku - omavaheline läbikäimine, sest jumalad sekkuvad pidevalt inimeste tegemistesse. Müüdid ulatuvad kõige detailsematest (pidevjoone isiklikule otsale lähimast) kuni kõige põhilisemateni (mis on kõige lähemal kunstlikule konstruktsioonile pidevjoone abstraktses otsas); ja õpetlane võib iga müüti edasi anda mikro- või makrokujul. Kui proosa on üldine ja tõlgitav, poeesia ainukordne ja tõlgitamatu, siis müüt on proosa kõige üldisemal kujul, mis on ka üks põhjus, miks Lévi-Strauss võis väita, et erinevalt luulest on müüdi tuum tõlgitav. Ma lisaksin, et müüdid on tõlgitavad kultuuriüleselt, see tähendab võrreldavad, kõrvutatavad. Pidevjoone mõlema otsa, sama ja erineva, üldise ja üksiku samaaegne kaasamine nõuab erilist kahetist nägemist ning kõigi žanride seast suudab just müüt ainulaadselt sellist nägemist rakendada. Müüt on kõige erialadevahelisem narratiiv. (lk 27, 1. ptk "Mikroskoop ja teleskoop")
• Müüt pakub meile fiktiivse lahenduse probleemile, mille ta esile tõstab, aga me võime võtta selle oma ellu kaasa ja teha tõeliseks. Müüt tasakaalustab üheaegselt veendumust, et igaüks meist on nii tibatilluke osa universumist, et mitte miski, mida teeme, pole tõeline (just nagu Buddha õpetas, et miski pole püsiv); ja veendumust, et piknik oma sõprade ja pereliikmetega on suurepärane, mitte midagi tühist. Müüdid loovad oma korduvate, ehkki painavate inimlike probleemidega silla kosmoloogilise teadmatuse kohutava kuristiku ja meie mugava familiaarsuse vahele. Müüdid panevad meid fookust ümber pöörama, vaatama läbi distantseerituse teleskoobi isiklikku elu, mida me tavaliselt vaatame läbi mikroskoobi, ja vaatama kosmilisi küsimusi läbi lähedase osaluse mikroskoobi. (lk 47, 1. ptk "Mikroskoop ja teleskoop")
• Nagu me äsja märkisime, kasutakse sõna "müüt" tänapäeval küll sageli idee (eriti väära idee) tähenduses, kuid idee on asi, mida müüt kindlasti ei ole. Müüt on narratiiv, mis võimaldab ükskõik kui paljusid ideid, aga ei seo end mitte ühegagi neist. Müüt on nagu palgasõdur: teda saab palgata sõdima ükskõik kelle eest. (lk 127, ptk "Mikromüüdid, makromüüdid ja mitmehäälsus")
• Kuna need Genesise müüdi väga erinevad konstruktsioonid on mitte ainult võimalikud, vaid ka tõendustega, võib uurija lasta polaarselt vastandlikel tõlgendustel teineteist tühistada, nii et järele jääb müüdi ideaalne platonlik vorm, kus puu, naine, madu ja puuvili on kõlbeliselt neutraalsed.

Aga kas moraalselt flekteerimata müüdil saab olla tähendusi? Ma arvan küll. Müütide "neutraalsetel" elementidel on olemuslik tähendus, mille külge kleepuvad üksteise järel teised tähenduskihid. "Neutraalse" või teisendusteta hüpoteetilise Eedeni müüdi võiksime sõnastada järgmiselt: "Naine ja madu, kes oli puu otsas, andsid mehele süüa jumaluse loodud puuvilja, millega talle tulid teadmised." See juba ütleb meile päris palju. Ütleb, et muutuste taga on pigem naised kui mehed (ehkki me võime olla eri meelt, kas see konkreetne muutus oli hea või halb), et algse toidu andjad on naised, mitte mehed (emapiim; kas te ei kuule Aadama nurinat: "Mis, jälle viigipada? Kas me ei võiks mingit uut puuvilja proovida?"), et toidul on midagi pistmist seksiga, et nii toidul kui ka seksil on midagi pistmist teadmistega ja nii edasi. Aga selle või ükskõik millise kultuuriüleselt tõendatud müüdi kõigi variantide põhiline ühine tähendus on, et müüdis peegelduv kogemus on tähtis, nii tähtis, et selle on valinud (või kui eelistate, siis konstrueerinud) mitmed erinevad kultuurid kõigi teiste miljonite inimkogemuste seast oma müüdi aluseks. (lk 130)

• Mikromüüt on neutraalne struktuur, mida ma olen kirjeldanud, see on ilma vaatepunktita olematu lugu: "Naine ja puu otsas olev madu andsid mehele puuvilja..." See on kujuteldav tekst, akadeemiline konstruktsioon, kuhu on kätketud põhielemendid, millest oleks võimalik luua kõik võimalikud variandid, teoreetiline konstruktsioon, mis võimaldab meil vaadata kõiki variante korraga ja esitada nende kõigi kohta küsimusi samal ajal. See muudab minimaalseks ühegi vaatenurga väljendamise, ehkki ei saa seda välistada. Mikromüüt ei ole pelgalt tellingud, millele iga kultuur püstitab omaenda müüdid; see on pigem nagu batuut, mis võimaldab igal kultuuril hüpata kaugele tema enda eriomaste kultuuritähenduste juurde, luues pööraselt erinevaid variante, selle asemel et jääda kinni piiravasse, ahistavasse struktuuri (kirjeldus, mida sageli kasutatakse arhetüüpide kohta). Lõppude lõpuks suudab isegi sama skelett ülal hoida väga erine, vaid kehi. Abraham Lincolnil ja Marilyn Monroel oli põhiliselt samasugune skelett (paar roiet siia-sinna). (lk 137-138)
  • Wendy Doniger, "Mõista antud ämblik. Poliitika ja teoloogia müütides", tlk Aldo Randmaa, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024

• Sõnal "müüt" on topelttähendus; Buruma kasutatud variandis tähendab see ajalooliste faktide võltsimist, ajaloouurimine saab neid fakte kummutada; müüt on vale ja väära teadvuse manifestatsioon, mida dekonstrueerib loo tõde, ning see pannakse tallele. Ent müüdi määratlemiseks on ka teisi võimalusi. See võib tähendada ka vormi, et ajalugu vaadatakse "identiteedi silme läbi"; sellises variandis tähendab müüt omaenda loo afektiivset omaksvõttu. Selles tähenduses on müüt aluslugu, mis ei lahtu historiseerimisel, vaid on varustatud püsiva tähendusega, mis hoiab ühiskonna möödanikku olevikulisena ja ammutab sellest tuleviku jaoks orienteerumisjõudu. Müüdiks ülendatud lugu on sotsiaalses tegelikkuses "selliselt kohal, et minevik ja olevik lähevad mingites kohtades ja määratlevates toimingutes teineteiseks üle."
  • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021, lk 49-50

• Mälestustega on kummaline lugu. Mälestused on nagu müüdid, mis tekivad pealelangevast valgusest.
  • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 8-9

• Müüt ei ole algselt ei sümbolistlik ega metafoorne, müüdi tegevustik ei ole selles mõttes üldse retoorilist laadi. Müüt - see on identsuse ja samastumise loogika. /---/ Identsuse retoorika tuleb hästi ilmsiks näiteks rituaalsetes tantsudes - kui inimene asendas oma rüü karu omaga, ei sümboliseerinud ega mänginud muistne inimene karu, vaid muutus ise karuks. Sümbolism, nii nagu meie seda mõistame, oli arhailisele mõtlemisele võõras. Olla kas inimene või karu, rohkem võimalusi maailmas ei olnud. Läks tõenäoliselt üsna palju aega, enne kui müüt lahjenes sedavõrd, et inimene võis end tunda nagu karu.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika", Grenader, 2008, lk 18

• Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas me teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 100

• Müüdiloome on sotsiaalse konstruktivismi üks vorme, oluline identiteediloomet kujundav süsteem väikerahva jaoks. Meile kuulub õige mitu sotsiaalse konstruktivismi tippmarki (ärkamisaeg, "Kalevipoeg", e-riik jne): uue maailma ehitamine võtab meil aega umbes paarkümmend aastat. Siis on uus rehemaja valmis ja rahvas võib sisse kolida.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad, 2015, lk 23

• Sümboolse mängu või rituaali kaudu antakse mingis (näiteks etniliste eestlaste) grupis sageli vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele, neid korratakse, kuni ideoloogia on pähe jäänud. Laulupeod, mida on käsitletud eestlaste identiteedi kandjana, ongi just millegi seesuguse näide. Eestlastele on laulupidu oma korduvate laulude ja tseremooniatega sotsiaalne praktika, mis kinnistab rahvuslikku müüti. Kuna müüt on olemuselt sakraalne, meenutab laulupidu religioosset riitust. Nii on võrreldud laulupidu ka luterliku koguduselauluga ning vaadeldud laulupeoliikumist kui eestlaste religiooni.
  • Pille-Riin Larm, "Kirjanduskaanon laulupeo tuules", Sirp, 19.06.2014

• Tänapäeval on kaks võimalust müütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asi tähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse alguseni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, et unustame selle ära, kuna meil pole seda vaja.

Aga teine võimalus on see, et müüt ärkab niimoodi, et ongi algusest peale täiesti uus. Ta saab olla ainult täiesti uus, ta saab olla ainult tänapäevane. Mitte ajaloolises mõttes, vaid selles, et see ongi niisugune lugu (või niisugune struktuur), mis on tõeline ja reaalne ainult siis, kui kõneleb meile pigem tulevikust kui minevikust. Teisisõnu, müüt on see, mille kaudu sööstavad tulevased sündmused kohinal meie peale. Müüdi kaudu on võimalik näha tuleviku tulemist ja sündmusi, millel ei ole praegu veel nime, mis ei ole saanud veel konkreetset vormi, aga mis tegelikult toimuvad – mille sees oleme niivõrd, et me ei suuda ennast eristada (ega ei tohigi eristada) selles toimuvast. Müüt on ainus võimalus natukene seda näha, mis supi sees me ise oleme.

Ühesõnaga, müüdis on meie olemise kõige tulisem tuum. Või isegi mitte tuum, vaid see, mis puudutab meie olemist sedavõrd, et kui me ise püüaks seda liigutust jäljendada, siis oleks kohutavalt valus. Müüt võimaldab saavutada seda, et enda olemise kõige ohtlikum või valulisem moment ilmuks nii, et me otseselt seda valu ei tunne. Müüt mitte ei ületa seda valu, vaid annab mõnes mõttes "võimatu" perspektiivi, mis vabastab korraks sellest, et oleme ikkagi enda olemisse niivõrd sisse mässitud – et nii või teisiti saame asju näha ainult enda vaatepunktist. Et me küll saame kujutada teisi vaatepunkte, aga päriselt ei saa ennast kunagi üle kanda. Siis ongi nii, et sündmus või saatus, mis tuleb meile tulevikust ja mis on meile kõige tähtsam, aga mida me ei suuda päriselt tabada, sest see oleks liiga heidutav või liiga valus – müüdi kaudu on seda võimalik kuidagi niimoodi aimata, et me justkui vabaneksimegi hetkeks oma vaatepunkti vangistusest.

• Hasso Krull, intervjuu: Juhan Raud, "Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased" Postimees, 31. jaanuar 2019

• Näiteks väiksemad koloniaalriigid nagu Belgia või Holland suutsid väga pikka aega hoida elus müüti, et nende koloniaalvõim oli võrdlemisi leebe ja edumeelne, seega pole neil põhjust oma mineviku pärast muretseda. Uuemad uurimused on toonud päevavalgele palju jõhkrat teavet mõlema riigi kuritegudest oma kolooniates, rassilisest vägivallast, halastamatust ekspluateerimisest, paljudest hukkunutest jne. Nüüd on see erialane informatsioon jõudnud ühiskonda ja leidnud seal elavat vastukaja, mille tulemus on koloniaalmineviku ümberhindamine. Võitlus monumentidega on kõigest üks selle ümberhindamise sümptom, mis on jõudnud kõige kiiremini rahvusvahelisse meediasse.
  • Marek Tamm, intervjuu: Indrek Tark, "Ajaloolane Marek Tamm: poliitikutele polegi vaja monumente püstitada" EPL, 01.07.2020

Allikata

• Ma usun, et ettekujutlus on reaalsusest tugevam, müüt on püsivam kui ajalugu, unistused on tegelikkusest võimsamad, et lootus triumfeerib alati kogemuste üle, naer peletab leina ja armastus on tugevam kui surm.
  • Robert Fulghum