Retoorika

Retoorika on sõnaseadmise abil veenmise kunst.

Pieter Isaacszi või Reinhold Timmi 1620. aastatel valminud maal loengust rüütliakadeemias on osa maalisarjast seitsme vaba kunsti teemal, millest see maal kujutab retoorikat.

Jan Steen, "Retoorikud aknal" (1660ndad)

Proosa

• Näib, et retoorika veenab uskuma, mitte ei juhata õiget ja väära ära tundma... Ja nii on retooriku asi mitte juhatada kohut või rahvakoosolekut õiget ja väära ära tundma, vaid üksnes neid uskuma panna.
  • Platon, "Gorgias" (380 eKr)

• Mis oli teie arvates vanadel roomlastel mõttes, kui nad nimetasid kõnekunste "inimsuseks"? Nad leidsid, et vaieldamatult parandab nende teaduste õppimine mitte üksnes keelt, vaid ka ravib inimeste mõistust metsikusest ja barbaarsusest.
  • Philipp Melanchthon, "Kõneosavuse kiituseks" (1523)

• [Athos] kõneles lühidalt ja ilmekalt, rääkides ainult seda, mida soovis öelda, ei midagi rohkem: ei kaunistusi, ilustusi ega arabeske. Fakte esitas ta ilma kõrvalepisoodideta.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977), lk 74

• Tõsiasi, et retoorika asetub autori ja lugeja vahele, on kahjuks sagedane. Retoorika peaks olema sild, tee; mõnikord aga osutub ta müüriks, tõkkeks.
  • Jorge Luis Borges. Jumalik komöödia. Tõlkinud Ruth Lias. Rmt: J. L. Borges. Valik esseid. Vagabund 2000, lk 181-206

• Retoorika ja eetika vahel on häirivad suhted: kergus, millega keelt väänata annab, on muretvalmistav, ning tõik, et meie mõistus neid väärastunud mänge nii vaguralt omaks võtab, ei põhjusta mitte vähem muret.
  • Octavio Paz, "El mono gramático" ("Ahv-grammatik"), ptk 4 (1974)

• [Lollimängimine, riigitruus vormis avalik esinemine] on keele kasutamine sekundaarses funktsioonis, liigendamatu signaalina. Tood viie minuti jooksul kuuldavale mingeid vähesel määral modifitseeritud fraase. Neil pole õieti mingit sisu, kuid grammatiliselt nad justkui klapivad. Ja kui sa oled oma joru kuuldavale toonud, siis kõigel sellel on ühene tähendus — antud hetkel olen ma tubli ja usaldusväärne. See oligi sõnavõttude põhiline motiiv. Keeleline liigendus polnud üldse oluline. Sa tegid mingit häält, lõid nurru või haukusid või lõrisesid. See oli lihtsignaal. Ja neid lihtsignaale oli piiratud hulk.
  • Henno Rajandi. Eraviisilised kõnelused 28. vandemjääril. Joel Sang, Henno Rajandi. Looming 1988 nr 10. Lk 1368-1372

• Isa kõneleb alati lühidalt, selgelt ja rahulikult. Ta on briljantne oraator igas olukorras. Nagu seisaks omaenda hääle kõrval ja juhiks seda kaugtoimel. Tema häälel on justkui väike distants tema sisima olemusega ning veidi üleolev, pisut irooniline alatoon. (lk 8)
  • Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993