Uskumine

ProosaRedigeeri

  • Muidugi polnud Paša mingi fanaatik. Usuvahetus tähendas tema käsitööalale omaste esteetiliste sümbolite ja traditsioonide omaksvõtmist. Aga kas ta ei mõelnud siis selle peale, et võiks need omaks võtta ilma teatrit tegemata, nagu Brodsky oli seda teinud? Kas oli selleks siis tõesti vaja uskuda? Suurejooneline žest oli olnud vajalik. Paša oli olnud liialt kaugel, oli ise liialt valutanud. Selline äärmiselt võimas eneseteadvus ei sobiks Vene poeedile kohe kuidagi. Saades õigeusu kiriku liikmeks, selle kiriku liikmeks, millel on sada miljonit liiget (täpne arv?), mis moodustab seitsekümmend viis protsenti Vene elanikkonnast, kinnitas alles kogemusi omandav Paša end keti külge, mis võimaldas tal vabalt ringi hulkuda, ilma et oleks pidanud kartma elevandiluust torni katusekambrisse triivimist (negatiivne gravitatsioon ohustab luuletajaid alati). Ja selle keti abil tõrjus ta eemale kalduvusi, mille oli pärinud oma suguvõsa depressiivsete liinist. Isa, vanaisa, onud, vanavanaisad - rusutud kirjandus- ja meditsiinitegelased, kes ei pannud tähele ei poliitilise ega kultuurimaailma kliimat, kes allusid vaid vaimsele ilmastikule ega suutnud seejärel taibata, kuidas küll võisid nad sattuda sellesse pogrommi või sõtta. Paša lämmatas need geneetilised kalduvused endas enne, kui nemad jõudsid tema lämmatada. Uskumise ja teiste hingede külge seotuna polnud tal muud valikut kui hoolida, olla puudutatud, olla osa. (lk 16)