Mure

Vincent van Gogh, "Kurbus", 1882

Albert Edelfelt, "Mure" (1894)

Kristjan Raud, "Mures" (u 1914-1918)

Piibel

• Kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?
  • Matteuse evangeelium 6:27

Luule

Minu mure,
ei ta sure,
ei ta uinu magama.
Ei ta väsi,
ei ta oota,
ei ta rahu ihalda.
Vahib silmi,
mis nad näevad,
kõrvu, mis nad kuulevad;
vahib jalgu,
kuhu läevad,
käsi, mida katsuvad.
Oh kuis mure
silmad näevad,
oh kuis nad tal teravad!

Heidan õhtul,
väsind, voodi —
mure — tema enne sääl!
Vaovad vahest
silmad kinni —
tema istub kulmu pääl!

Ärkan hommikul
ma üles —
mure juba enne ees,
mure seda juba ootas —
sõber kogu päeva sees!

• Juhan Liiv, "Mure". Rmt: J. Liiv, "Luuletused", koostanud August Sang. Eesti Raamat 1969, lk 22-23

Mure, sinul on nõiutud sidemed,
siidihäll on sul, laulud tasased,
tasakesi sa, kallike, hällitad,
kiigus hällitad, laulad laulukest,
laulad laulukest, kuni uinutad. —

Ärkan ülesse, — metsa sülesse
sinu eest lähen rahu otsima.
Vennike, kuidas mind ära näed sa,
kallike, kuidas mind ära vahid sa,
lähed ette kui tuhkrumees lõksuga!
Lõks sul kaenla all, — vahid tagasi,
kas ma sind vahest ei näinud kuidagi,
aru saanud, mis salamõte sul?
Sääl jääd mind ootama, sääl jääd vaatama,
just nagu hämmelgas kärblast akna all —
ise peidutanud end piidale!
Nõnda vahid, luurad mu südant sa:
muidu kogemata võiks sinust pääseda —
mure!

• Juhan Liiv, "Mure". Rmt: J. Liiv, "Luuletused", koostanud August Sang. Eesti Raamat 1969, lk 114

Pilv on sünge, vikerkaar on särav.
Mida teed sa, piiga, meelest ära?
Künnad muret, külvad kurbust peale, —
mis küll sellest kasvab külvireale?

   Ei sest tärka haljas
   ruut su põllule,
   tärkab ainult paljas
   mure mürgine.

• Lesja Ukrajinka, "*Pilv on sünge, vikerkaar on särav...", rmt: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", tlk Helvi Jürisson, Harald Rajamets, Muia Veetamm, 1971, lk 67

Üsna, üsna päikse juure
lõoke tõuseb taeva.
Viiks ta väike laul mu suure
mure mult ja vaeva.

• Marie Under, "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 16

MEIE ISA, kes sa
istud vahid
aknast halle sügissadusid,
mis sul muret?
Arvasin, et sina
mured inimselga ladusid.

Mured uued!
Tahan uut maailma
luua, liita, tõsta ruutu ta.
Ei saa mitte! Füüsika on vahel!
Plancki konstant, see ei taha muutuda.

• Mari Vallisoo, "MEIE ISA", Looming 11/2007, lk 1606-1607

Proosa

• I. Üliõnnelikul ja hävimatul olendil pole endal muresid ega põhjusta ta neid ka kellelegi teisele. Nii ei koorma teda ka viha ega poolehoid; kõike sellesarnast kohtab vaid nõrga juures.
• XIII. Ei ole kasu sellest, kui luua turvalisus inimeste juures, samas muretsedes endiselt taevaste ja maa-aluste asjade ning üldse nende pärast, mis on lõpmatuses.
  • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

• Ei olnud sel hilisel tunnil kuiva kohakest ega raasukestki rõõmu. Aga kolmel inimesel oli muretsemist ja ärevust, sest neljas oli just tulemas siia murelikku, musta ja märga maailma. (lk 5)
• Kõik kolm inimest olid mures ja ärevil üheainsa pärast, üheainsa pärast, keda veel olemaski ei olnud. Ei teatud veel ta sugu, nime, kuju ega kaalu, ei võidud teada, kas oli tal elugi sees sel raskel ajal, kus kandjaid naisi heidutatakse ühest ehmatusest teise. (lk 6)
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986

• Õie istus uuesti trepile ja mõtles. Kodused talitused pidid tehtud saama, see oli kindel. Sead, vasikas ja talledega lammas tahtsid süüa-juua. Ning Mikule oli tarvis hommikusöök viia, süüa tahtsid ka Kulla, Ants, Ott ja Pisi-Kalju, jah — süüa tahtsid ju ka ta ise, kass Hints ja Murigi. Peale selle tuli hoolikalt kanakarja jälgida, sest need kippusid kui hullud lendama üle aiavärava peenardele siblima. Oh muret, muret küll! (lk 17)
• — Ei tea, kas kodus kõik ikka korras on?! muretses Arutalu-ema. — Kas kingsepa-ema jõudis ikka kõigega toime tulla?!

— Noh, miks ta ei jõudnud, rahustas isa, — eks lapsed siis aidanud ka mõnda kerget asja toimetada.

— Lapsed ju alles noorukesed, mis nüüd nemad aidata saavad, arvas ema. (lk 63)

• — Isa, sõida nüüd ruttu! ütles Arutalu-ema väriseva häälega. — Ei tea, mis meie seal kodus täna veel näha saame!

Ja isa kiirustas hobust nii et vanker auklikul põlluteel aina hüppas. Isagi oli kuuldud sõnumist väga kohkunud. Ega ole siis nali — kogu talu vara ja majapidamine terve pika päeva peaaegu maailma hooleks! Lapsed — noh, need olid ju alles väikesed ja neid ei maksa asjalisteks arvatagi. Ning kes teab, kas veel laste enestegagi midagi halba pole juhtunud, kõik omapead.

• Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944, lk 64

• Aeg enne ja Aeg pärast.

Ta võis kalendris näidata, millal piir ületati, kuid tema sisemuses oli üleminek ähmasem ja pikem ning võttis kaua aega. Aeg, mil julgus teda pisitasa, päev-päevalt, piisk-piisalt maha jättis ja asendus arusaamaga, et kõik on kadunud. Et mitte miski ei saa talle kunagi piisavalt tähtis olema, et ta oleks valmis saatusele väljakutset esitama. Valmis millegi eest võitlema, kuna ta teadis, et kõik on nagunii hiljaks jäänud.

Ja tema suurim mure, mis muutis kõik ületamatuks, oli see, et Aeg enne oli jätnud tema mällu ebamäärased fragmendid, samas kui Aeg pärast oli kogu oma energia pühendanud sellele, et püüda nende mälestuste puudumist tähtsusetuks muuta.

Ta isegi ei teadnud enam, mis tal puudu on.

• Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004, lk 19

• Ta mõistis, et kuude kaupa polnud keegi pannud kätt tema kaela ümber ja öelnud: rahu, rahu, sul on nii suur stress. Ta oli nii kaua püüdnud hoolitseda Chrisi eest, proovinud jätta ülejäänud maailmale head muljet, sest ei soovinud esile kutsuda Kerensa ja ülejäänud sõprade kaastunnet, ning kõik mured olid kogunenud tema sisemusse. (lk 61)
• Mõned muremõtted olid öösiti palju painavamad kui hommikupäikeses, mis nad justkui kontrollitavaks muutis; need võisid esimese kohvikruusiga haihtuda nagu halb uni või näida lahendatavad päevaaskeldustes, mil ajul polnud aega tehtud vigu ja kasutamata jäänud võimalusi analüüsida, tuleviku pärast muret tunda ega midagi kahetseda. Polly tajus, et tema probleemid pole seda tüüpi, mis kiiresti kaovad. (lk 118-119)
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021

• Vanajumala muretünn läks kogemata ümber Eesti kohal. Kõik, kes püüdsid siia elama asuda, kõngesid varem või hiljem mure kätte. Ainult eestlased pidasid vastu ja jäid, hakkasid muretaignast kakku küpsetama, muretsesid lapsi... Oh eestlane, murelaps, Mure-eide tütar!
  • Valdur Mikita, "Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas". Välgi metsad 2017, lk 42-43

• Ristiinimesel ei tarvitse muretseda uue kodu, uue eluaseme pärast. Selline mure oleks asjatu, ei annakski midagi.
  • Laine Villenthal, "Telkhoonest igavesse eluasemesse – võtad sa vastu või lükkad tagasi? (2Kr 5:1–10)", Kirik & Teoloogia, 7. juuli 2017, peetud introduktsioonijumalateenistusel 19. novembril 1967 Pindi kirikus

• Lõpuks sõna "kartus", mis ilmub otseselt või kaudselt lääne uudistes, koguni pealkirjades. Nägin hiljuti näiteks Deutsche Welle telekanalis uudist peakirjaga "Putin külastab 3,5 aasta järel Minskit. Lääs muretseb sõja laienemise pärast". Miks me läänes kogu aeg muretseme? Küll Venemaa tuumaähvarduste, küll sõja laienemise, küll palju muu pärast. Tuumasõja paniköörid isegi ei vaevu vaatama, kas Venemaa retoorikal ja tuumadoktriinil on vahet.
  • Kalev Stoicescu, "Venemaa kuritarvitab lääne poliitkorrektset kartlikkust", Postimees, 28. detsember 2022

Vanasõnad

• Mure ei aita üle mulgu ega kurvastus üle künka.
• Mure ei lase magada, hooli suuri aeleda; mure kütab külje all, hooli põues põletab.
• Mure kõnnib, muhk peas, vilets kõnnib, vesi silmis.
• Mure murrab mehe, valu vaeselapse.
• Mure saadab mulla poole, arvamine haua poole.
• Mure teeb mustaks, häda halliks.
• Parem söömata magama minna kui murega üles tõusta.
• Parem tööd teha mureta kui jõude olla murega.
• Pisikesed lapsed, pisikesed mured, suured lapsed, suured mured.
• Puud ja peerud mehe mure, leib ja riie naise mure.
• Rooste sööb rauda, kurvastus südameid.
• Suur vara, suur mure.
• Vaev teeb vanaks ja mure mustaks.
• Võtad naise, saad mure, ostad hobuse, saad hoole.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929