Must on üks põhivärvustest, tavaliselt vastandatakse seda valgele.

Alexandra von Berckholtz, "Elisabeth Freifrau Offensandt von Berckholtz" (1860)
James McNeill Whistler, "Kompositsioon musta ja kullaga, krahv Robert de Montesquiou-Fezensaci portree" (u 1891)
Julie Wolfthorn (1864–1944), "Tumedapäise daami portree", s.d.
Alphonse Allais, "Neegrite võitlus koopas pimedal ööl", 1883 (trükis avaldatud 1897).

Proosa

muuda
  • Alguses olid kaarnal valged suled, aga pärast muutis Vanataat ta mustaks. Kui loomad Emajõge kaevasid, ei läinud ronk tööle, kartes, et ilusa valge kuue ära rikub. Vanataat võttis ronga kinni ja kastis tõrvatünni; sellest sai ta mustad suled. Teisendi järele muutusid ronga suled mustaks raipe söömisest. Väga palju rahvaid teavad kaarna valge olnud olevat (Dähnhardt, Natursagen III, lk. 59, 63, 65, 77 jj.). Üks valge sulg on tal veelgi tiiva sees järel, aga seda varjab ta hoolsalt, et keegi ei näeks.



  • Surma aed oli suur, korras ja hästihoolitsetud. Lisaks oli see väga, väga must. Rohi oli must. Lilled olid mustad. Musta õunapuu otsas läikisid mustade lehtede vahel mustad õunad. Isegi õhk paistis olevat tindikarva.
Mõne aja möödudes tundus Mortile, et ta näeb - ei, ta ei saanud ometi uskuda, et näeb... erinevat värvi musta.
See tähendab, mitte lihtsalt punase ja rohelise ja kes teab veel mis värvi väga tumedaid toone, vaid musta tõelisi eri varjundeid. Terve värvigamma, kõik eri tooni ja kõik - mis teha - ikkagi mustad.
  • Ta võttis ettevaatlikult proua Plinge’i peast väikese valge tanu ja ulatas Nannyle, kes selle endale pähe pani ja ka väikese valge põlle võttis. See oli musta riietuse eelis. Kui sa musta kandsid, võisid esineda ükskõik kellena. Nunnakloostri abtiss või lõbumaja emand - see oli üksnes stiili küsimus. Kõik sõltus ainult detailidest. (lk 125)
  • Kleit oli must. Vähemalt teoreetiliselt must. See oli must samamoodi, nagu on must kuldnokatiib. See oli must siid süsimustade helmeste ja litritega. Ennast pühadeks üles löönud must. (lk 159)


Luule

muuda

Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes
istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi.
Tondisilmad sätendavad, õnnetust mis kuulutavad,
vari, lambivalgest tabat, täidab kambrit pooleni,
ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti,
välja tõusta - iialgi.


Ronk, see va must elajaloom,
teeb tronk-tronk-tronk sihukest häält.
Arvatakse kurja karja toob,
ei ma usu temast halba ilma pääl.

Kui sa ütled ronga isa,
valge lind võib tõsta kisa.
Kui sa ütled ronga ema,
siis sa solvad ronga ema!

  • Ott Arder, "Must ronk", tekst Ruja laulule (viis: Rein Rannap)


Vanasõnad

muuda
  • Ennem olgu valge leib ja must hein kui valge hein ja must leib.
  • Küll valge ära sööb, mis must kokku paneb.
  • Mees must, meel tark, rahakukkur kuulus, jahuvakk valge.
  • Pada ei ole nii must kui sõimatakse.
  • Pada laidab katelt, ühed mustad mõlemad.
  • Vana mees vareste roog, musta linnu leivakakk, hakkide nina-alune.
  • Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre peale, vaeva valge varva peale.
  • Üks pada sõimab teist mustaks.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel