• Stiil ongi inimene.
  • Prantsuse keeles: Le style c'est l'homme.
    • Georges-Louis Leclerc de Buffon kolleegidele peetud kõnes Prantsuse Akadeemia liikmeks valimise puhul, 25. augustil 1753. (Œuvres Completes, 1778; Histoire Naturelle, 1769: Discours sur Style).


  • Joonealustelt märkustelt oodatakse kehvemat stiili.


  • Tõlkimine on vastavuste, mitte aseaine otsimine. Ta nõuab stiililist, võibolla isegi psüühilist kongeniaalsust.
  • Me ei saa kõnelda täiesti adekvaatsest tõlkest siis, kui tõlge annab edasi vaid autori sõnu, lauseid ja mõtteid. Ilukirjanduslik tõlge peab olema ka niisugune, milles oleks edasi antud kirjaniku individuaalsus, tema loomingulise meetodi omapära, see, mis üht kirjanikku eraldab teisest, lühidalt kirjaniku isiku­pärane stiil. Eesti keeles peab teatav teos jätma ka kunstimeisterlikkuse seisu­kohalt ligilähedalt samasuguse mulje, nagu sama teost lugedes algkeeles.
  • Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik tagasihoidlikkus ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud.
  • Nendel harvadel kordadel, kui arvustajad tõlget üldse käsitlevad, keskenduvad nende põgusad kommentaarid tavaliselt tõlke stiilile, jättes kõrvale sellised võimalikud küsimused nagu tõlke täpsus, eeldatavad lugejad, tõlke majanduslik väärtus raamatuturul, tõlke seos ingliskeelses maailmas valitsevate kirjanduslike trendidega ja tõlke koht tõlkija karjääris. (lk 2)
  • Ajajärgu kahva­tust ja loiust värsitoodangust, mida esindab Linda, tema luuletused tungivad lugeja teadvusse esmakordse uuduse ning värskusega. Ning kui hiljem, punasel aastal, jõuab eesti üldsuse kätte Helsingis ilmu­nud Elu tuli, nüüd juba Gustav Suitsu nime all, on autor korraga tun­nustatud luuletaja ning eriti noorsoo lemmik. Selle esikkogu tööle ning võitlusele õhutav paatos mõjub noortele (mäletan seda koolist, kus ma käisin) samavõrt nakatavalt kuivõrt on üllatav selle ebakon­ventsionaalne, haritud stiil ja hoogus rütm.
  • Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht stiili, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või teooriat. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui mõtlemises saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. Sõna on siis jälle kord Herakleitose tules – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
  • Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Eetiline sümpaatia on kunstniku puhul stiili andestamatu maneerlikkus.
  • Nii kajastuvad ka Miina Härma koorilauludes eesti looduse kõlad ning eesti naise ja mehe südame sügavamad helid. Ta kargetel, ilutsevatel, ülevatel ja sageli mõtisklevatel lauludel, avar tunnete skaala ulatub naiselikust õrnusest mehise ürgjõulisusem, ei ole enam ühist keelt seni valitsenud stiiliga.
  • Terve päev selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosid, kord metsalinnud — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida [...].

Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Mulle ei meeldi, kui räägitakse Chaneli moest. Chanel - see on eelkõige stiil. Sest mood muutub vanamoodsaks, stiil mitte kunagi.
  • Tango on seltskonnatants, lihtrahva tants. Mis mõtet oleks õpetajate juures õppimisel, kui me kõik õpetaksime sedasama? Selles seisnebki tango võlu: igaühe juures leiad sa erineva iseloomu ja stiili.
  • Miks me jumaldame Griškovetsi kui dramaturgi? Mitte päris samal põhjusel, miks me jumaldame paljusid teisi dramaturge. Kõrvuti oma monoloogidega kirjutab ta ju ka teisi näidendeid, pealtnäha üsna sarnaseid lugematutele teistele - vähe tegelasi, otsene kõne, remargid, tegevus on jagatud stseenideks, finaalis langeb eesriie. Kuid lähemal uurimisel osutuvad ka need näidendid monoloogideks, mis on lihtsalt vormistatud dialoogidena. Teised dramaturgid - kes paremini, kes halvemini - kujutavad oma teostes miskipoolest erilisi, tavaliselt enda isikule üldse mitte sarnaseid inimesi. "Kirsiaia" Jepihhodovil, veel vähem Charlottal või Gajevil, on väga vähe ühist Tšehhovi endaga. Ent kõik Griškovetsi tegelased, isegi kui nad on parajasti omavahel konfliktis, on väga sarnased autorile, kes on nad loonud. Nad räägivad sõnadega, mis on iseloomulikud Griškovetsile, ilmutavad tähelepanelikkust, mis on just talle iseloomulik, ironiseerivad just sel viisil nagu võiks ironiseerida ainult tema. Kõigis Griškovetsi teostes võime vaevata ära tunda just temale omaseid fraase, reaktsioone ja tajusid, mille kirjeldamiseks meie - erinevalt temast endast - ei suuda leida õigeid sõnu.
  • Neil oli klassi; Yossarian ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga ta teadis, et neil seda on ja temal mitte, ja et nemad teadsid seda ka.
 
Vikipeedias leidub artikkel