Georges-Louis Leclerc de Buffon kolleegidele peetud kõnes Prantsuse Akadeemia liikmeks valimise puhul, 25. augustil 1753. (Œuvres Completes, 1778; Histoire Naturelle, 1769: Discours sur Style).
Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36 2004, lk 6
Moodi ei tohiks kunagi järgida liiga täpselt, veel vähem lasta end mõjutada ühestainsast stiilist; valdavat moodi tuleks muuta ja kohandada sobivaks isiklikule omapärale. Iga daam peaks kaaluma värvide erinevat mõju ja riietuse mitmesuguseid vorme, kuna peen maitse riietuses annab tunnistust laitmatust otsustusvõimest. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")
Terve päev selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosid, kord metsalinnud — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida [...].
Marcel Proust, "Taasleitud aeg", tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 15, romaani avalõik
Mida kiidame me kõige enam rahvakunstis? Kas mitte ta kindlat stiilitundmust? Kuid just stiil on pantser, mille läbi rahvakunst end kindlustab igasuguste äkiliste hüpete vastu arenemises, iga üksiku kunstniku fantastilise mõtte, iga suurema uuenduse vastu. Läbi aastasadade kujunevad kindlad vormid ja seadused, mille järgi iga mustri kokkuseadmine sünnib, arenevad teatud motiivid ja tüüpused ainuõiguslisteks, mis alalõpmata vaheldudes siiski alalõpmata korduvad. Kõik teatud rahva tööd teatud stiilis on üksteise nägu ja üksteisest kohe tuntavad. Rahvas ise on need tööd loonud oma ilma nimeta kunstnikkude käe läbi, kes oma leidlikkuses ehk ühe või teise variatsiooni stiili vormitagavarale juurde lisavad ja uusi kombinatsioone sünnitavad, kuid kelle loovat tegevust juhib ja valitseb seaduslikuks saanud maitse traditsioon. (lk 149-150)
Helmi Neggo, "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust". Postimees, 26. ja 27. aprill 1916, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013
On huvitav tähele panna, missugune kunstistiil, missugune ajalooline ajajärk kõige kestvamalt mingi maa rahvakunstis jälgi on jätnud. Islandis elab veel praegu puhas romaani stiil. Mõningas Saksamaa osas on usupuhastuse ajajärk nähtavasti kõige iseteadlikuma, jõukama talupojaseisuse leidnud, kelle renessansistiil pärastistele, vaesenevatele põlvedele eeskujulikuks, ideaalseks jäi. Rootsimaal on ainuvalitsus rõõmsa, kerge rokokoo, 18. aastasaja lõpu kunstistiili käes. (lk 172)
Helmi Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013
Ajajärgu kahvatust ja loiust värsitoodangust, mida esindab Linda, tema luuletused tungivad lugeja teadvusse esmakordse uuduse ning värskusega. Ning kui hiljem, punasel aastal, jõuab eesti üldsuse kätte Helsingis ilmunud Elu tuli, nüüd juba Gustav Suitsu nime all, on autor korraga tunnustatud luuletaja ning eriti noorsoo lemmik. Selle esikkogu tööle ning võitlusele õhutav paatos mõjub noortele (mäletan seda koolist, kus ma käisin) samavõrt nakatavalt kuivõrt on üllatav selle ebakonventsionaalne, haritud stiil ja hoogus rütm.
Nii kajastuvad ka Miina Härma koorilauludes eesti looduse kõlad ning eesti naise ja mehe südame sügavamad helid. Ta kargetel, ilutsevatel, ülevatel ja sageli mõtisklevatel lauludel, avar tunnete skaala ulatub naiselikust õrnusest mehise ürgjõulisusem, ei ole enam ühist keelt seni valitsenud stiiliga.
Me ei saa kõnelda täiesti adekvaatsest tõlkest siis, kui tõlge annab edasi vaid autori sõnu, lauseid ja mõtteid. Ilukirjanduslik tõlge peab olema ka niisugune, milles oleks edasi antud kirjaniku individuaalsus, tema loomingulise meetodi omapära, see, mis üht kirjanikku eraldab teisest, lühidalt kirjaniku isikupärane stiil. Eesti keeles peab teatav teos jätma ka kunstimeisterlikkuse seisukohalt ligilähedalt samasuguse mulje, nagu sama teost lugedes algkeeles.
Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik tagasihoidlikkus ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud.
Peterburg ei võinud isikut selgitamatuks jätta. Kirja stiilis ja toonis märkas ta midagi, mis sarnanes kadunukeste, "Sovremenniku" ja "Russkoje Slovo" ajakirjanduslike sulgedega. Midagi lubamatut ja poliitilist viirastus talle kirjutaja peenikeses intelligendi käekirjas. Moskva aga lihtsalt muigas. Samuti nagu kriminaalsalapolitseinikud, kes armastavad ütelda, et nad "tunnevad oma kaadrit", kiitles ka Moskva oma publiku tundmisega. Moskva sügava veendumuse järgi ei võinud ükski "poliitiline", välja arvatud ehk mõni välismaine kavalpea, kes kannab maski, pöörduda kirja teel "Teie Hiilguse" ja "Teie Kõrgeaususe" poole, vaid pidi neid oma vaadete kohaselt, mida härrad vene romaanikirjanikud on suurepäraselt esitanud, põlgama ja nende peale sülitama. (lk 23)
Lawrence Lefferts oli stiiliküsimustes New Yorki suurimaid asjatundjaid. Tõenäoliselt oli ta selle keerulise ja huvitava teema uurimisele rohkem aega pühendanud kui keegi teine; ent ometi ei saanud ta täielikku ja enesestmõistetavat kompetentsust üksnes uurimistöö arvele kirjutada. Piisas vaid ühest pilgust: alates lagedast längus laubast ja ilusate heledate vuntside lookest kuni pika ninaga lakk-kingades jalgadeni elegantse luidra isiksuse alumises otsas viitas kõik sellele, et niisugune "stiilitunne” peab olema kaasasündinud talent. Inimese juures, kes nii kalleid rõivaid nii hoolimatu vabadusega kanda oskas ja oma pika koguga seesugust lõtva graatsiat väljendas, ei saanud muud seletust ollagi. Nagu üks noor imetleja oli kunagi tema kohta öelnud: "Kui üldse keegi oskab öelda, millal õhtuülikonna juurde musta lipsu kanda ja millal mitte, siis on see Larry Lefferts." Ning ka džimmikingade ja lakknahast "oxfordide" igaveses vaidlusküsimuses polnud keegi tema autoriteeti eales kõigutada suutnud.
Edith Wharton, "Süütuse aeg", tlk Lia Rajandi, 1995, lk 8-9
Neil oli klassi; Yossarian ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga ta teadis, et neil seda on ja temal mitte, ja et nemad teadsid seda ka.
Tõlkimine on vastavuste, mitte aseaine otsimine. Ta nõuab stiililist, võibolla isegi psüühilist kongeniaalsust.
Jossif Brodski, "Tsivilisatsiooni laps". Tlk Joel Sang. Rmt: "Koguja rõõm". Vagabund 1996, lk 183-208
Kui tõlkija tõlgib "kolmandast keelest", siis tunneb ta ainult teise tõlkija stiili-interpretatsiooni, kuid autori enda stiili juurde ta ei pääse. [---] Kuid stiil on kunstiteosehing.
[George Harrington:] "Kas saate hakkama selle stiiliga - teate küll, kohaga, kus teil on kõigest üks elegantne tool ja klaasplaadiga laud, millel seisab vaas, ja jumal üksi teab, kuhu nad peaksid panema ajalehe?"
Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017
Juba aastaid oli Eleanor Lathrop igal kolmapäevahommikul käinud juukseid pesemas, soengut seadmas ja maniküüri tegemas "Helene'i Juuksuri- ja Ilusalongis", mis asus Helen Barco tagaaias, sealses ümberehitatud garaažis. Helen oli oma nimele lisanud stiilselt kõlava "e"-tähe umbes samal ajal, kui tema abikaasa Slim oli ketassae senisesse asukohta paigutanud kraanikausi, kus juukseid pesta. Eleanor oli olnud Helene'i esimesi kliente ning jäänud talle nüüdki ustavaks. Mõeldamatu, et ta oleks mõne visiidi vahele jätnud, eriti nüüd, kus leidus nii palju põnevat jutuainet. (lk 70)
J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
[Paloma:] Kui prantslased tahavad traditsioonilisest "ampiirstiilist" ühes kõigi selle bordoopunaste kangaste ja kuldsete kulinatega loobuda, siis lähevad nad välja haiglastiili peale. Istutakse Le Corbusier’ disainitud toolidel (või "Corbu" toolidel, nagu ema ütleb), süüakse nõukogude bürokraatiat meenutavatelt geomeetriliste vormidega taldrikutelt ja tualetis kuivatatakse käsi rätikutesse, mis on nii õhukesed, et ei kuivata mitte midagi.
Muriel Barbery, "Siili elegants". Tõlkinud Indrek Koff, 2012, lk 81
Nendel harvadel kordadel, kui arvustajad tõlget üldse käsitlevad, keskenduvad nende põgusad kommentaarid tavaliselt tõlke stiilile, jättes kõrvale sellised võimalikud küsimused nagu tõlke täpsus, eeldatavad lugejad, tõlke majanduslik väärtus raamatuturul, tõlke seos ingliskeelses maailmas valitsevate kirjanduslike trendidega ja tõlke koht tõlkija karjääris. (lk 2)
Lawrence Venuti, "The Translator’s Invisibility. A History of Translation", 2nd Edition. Routledge, 2008, lk 2. Tlk Kadri Truska
Teadmiste omandamine raamatutest annab teistsuguse kogemuse kui internet. Lugemine on suhteliselt aeganõudev ning et seda protsessi lihtsustada, on stiil oluline. Kuna ei ole võimalik lugeda kõiki raamatuid mingil teemal, veel vähem üldse kõiki raamatuid, või süstematiseerida lihtsalt kõike, mida on loetud, asetab raamatutest õppimine rõhu kontseptuaalsele mõtlemisele – võimele ära tunda võrreldavaid andmeid ja sündmusi ning projitseerida mustreid tulevikku. Ja stiil viib lugeja suhtesse autori või teemaga, kinnistades ainet ja esteetikat.
Henry Kissinger, "Maailmakord: mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust" (World Order, 2014), tõlkinud Elle Vaht, Tallinn, 2017, lk 315
Ma olen endiselt maailma parim suusahüppaja. Praeguse stiili juures suudaksin hüpata 300 meetrit, kuupmeeter küttepuid seljas.
Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht stiili, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või teooriat. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui mõtlemises saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. Sõna on siis jälle kord Herakleitosetules – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
Üks Nietzschega seonduvaid paradokse on aga see, et tema mõjujõu peamiseks allikaks pole niivõrd suurejoonelised teoreetilised mõttemassiivid, ideed, kontseptsioonid, kui just ilutulestikuliselt sähviv, elektriseeriv stiil ("Mu stiil tantsib," on ta öelnud, ja teisal: "Ma pole inimene, vaid dünamiit"), vahel lausa purustavad verbaalsed piitsahoobid, arvukad löövad aforismid.
Kirjutamise stiil oli siin- ja sealpool raudset eesriiet erinev. Siin püüti panna kõik võimalikult kokku – kui sa juba midagi kirjutasid, siis panid kõik, mida sa avaldada tahtsid, korraga kirja. Nõukogude stiil oli väga kompaktne ja raskesti loetav. Välismaal, vastupidi, tehti terahaaval – natukene ja siis jälle natukene, et [artikleid] oleks hästi palju. See jätkub endiselt. (lk 74)
Enn Tõugu, rmt: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019
Mu isa ütleb, et ma olen "paras tegelane", sest mul on komme välja öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Ta ütleb, et ma olen nagu minu tädi Lily, keda ma ei ole näinudki. Veider tunne on, kui sind pidevalt võrreldakse kellegagi, keda sa ei tunne. Kui ma oma lillade saabastega alla tulen, siis isa noogutab emale ja küsib: "Kas sa tädi Lily lillasid saapaid mäletad, ah?" ning ema kõkutab seepeale naerda, nagu oleks see nende salanali. Ema ütleb, et ma olen "omapärane", mis on tema viisakas viis öelda, et ta ei mõista minu riietumisstiili. (lk 23)
Tango on seltskonnatants, lihtrahva tants. Mis mõtet oleks õpetajate juures õppimisel, kui me kõik õpetaksime sedasama? Selles seisnebki tango võlu: igaühe juures leiad sa erineva iseloomu ja stiili.
Miks me jumaldame Griškovetsi kui dramaturgi? Mitte päris samal põhjusel, miks me jumaldame paljusid teisi dramaturge. Kõrvuti oma monoloogidega kirjutab ta ju ka teisi näidendeid, pealtnäha üsna sarnaseid lugematutele teistele - vähe tegelasi, otsene kõne, remargid, tegevus on jagatud stseenideks, finaalis langeb eesriie. Kuid lähemal uurimisel osutuvad ka need näidendid monoloogideks, mis on lihtsalt vormistatud dialoogidena. Teised dramaturgid - kes paremini, kes halvemini - kujutavad oma teostes miskipoolest erilisi, tavaliselt enda isikule üldse mitte sarnaseid inimesi. "Kirsiaia" Jepihhodovil, veel vähem Charlottal või Gajevil, on väga vähe ühist Tšehhovi endaga. Ent kõik Griškovetsi tegelased, isegi kui nad on parajasti omavahel konfliktis, on väga sarnased autorile, kes on nad loonud. Nad räägivad sõnadega, mis on iseloomulikud Griškovetsile, ilmutavad tähelepanelikkust, mis on just talle iseloomulik, ironiseerivad just sel viisil nagu võiks ironiseerida ainult tema. Kõigis Griškovetsi teostes võime vaevata ära tunda just temale omaseid fraase, reaktsioone ja tajusid, mille kirjeldamiseks meie - erinevalt temast endast - ei suuda leida õigeid sõnu.
