Edith Wharton

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Edith Wharton (neiupõlvenimega Edith Newbold Jones; 24. jaanuar 1862 – 11. august 1937) oli USA kirjanik ja disainer. Wharton kujutas realistlikult kaasaegset New Yorgi kõrgklassi eluolu. 1921. aastal pälvis ta esimese naisena Pulitzeri auhinna kirjanduses romaaniga "Süütuse aeg" ("The Age of Innocence"). Tema tuntumate teoste seas on ka Rõõmukoda ("The House of Mirth") ja lühiromaan "Ethan Frome". Eesti keeles on ilmunud "Süütuse aeg" (1995, tlk Lia Rajandi, 2. trükk 2007), "Ethan Frome" (2003, tlk Karin Suursalu), "Rõõmukoda" (2009, Riina Jesmin) ja "Kuupaiste heiastused" (2014, Aulis-Leif Erikson, i.k "The glimpses of the moon").

Edith Newbold Jones Wharton 1881. aastal, Edward Harrison May maal.

• Tõeline algupärasus seisneb mitte uues stiilis, vaid uues nägemuses.
• True originality consists not in a new manner but in a new vision.
  • "The Writing of Fiction" (1925), I ptk  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

• Lõppude lõpuks teab inimene enda nõrkusi nii hästi, et on üsna hämmeldav, kui kriitikud neist mööda vaatavad ja leiutavad uusi, mida (nagu ta ise üsna kindel olla võib) pole olemas - või on märksa vähemal määral.
  • Kirjas Robert Grantile, 19. november 1907  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

• Proua Ballinger on üks neist daamidest, kes jälitavad Kultuuri karjakaupa, justkui oleks ohtlik seda üksinda kohata.
• "Xingu" (1911), kogumikust "Xingu and Other Stories" (1916)  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

"Süütuse aeg"

Tsitaadid väljaandest: Edith Wharton, "Süütuse aeg", tlk Lia Rajandi, 1995.

• Ühel jaanuarikuu õhtul seitsmekümnendate aastate alguses laulis Christine Nilsson New Yorki Muusikaakadeemias "Fausti". Kuigi tol ajal oli juba juttu uue ooperimaja ehitamisest kuskil selle suurlinna kaugemates kvartalites, ülevalpool "Neljakümnendaid", mis pidi nii hinna kui ka suurejoonelisuse poolest kujunema võistlejaks suurte Euroopa pealinnade muusikateatritele, kogunes koorekiht igal talvel ikka veel leplikult vana armsaks saanud Akadeemia kulunud punastesse ja kuldsetesse loožidesse. Alalhoidlased hindasid iidset teatrimaja just nimelt ta väiksuse ja ebamugavuse pärast, sest see hoidis eemal "uusi inimesi", keda New York oli hakanud pelgama, ent ometi ka ihalema; hellatundelised inimesed olid kiindunud hoonesse seal aset leidnud ajalooliste sündmuste pärast; musikaalne publik aga omakorda ta suurepärase akustika tõttu, millega on muusika kuulamiseks ehitatud saalides teatavasti alati probleeme. (lk 5, avalõik)

• Tol talvel oli see madam Nilssoni esimene ülesastumine, ja seltskond, keda päevalehed olid juba õppinud kirjeldama kui "erakordselt säravat publikut", oli kogunenud teda kuulama, lastes end mööda libedaid lumiseid tänavaid kohale sõidutada kas isikliku kinnise tõllaga, ruumika perekonnalandooga või tagasihoidlikuma, ent palju praktilisema "Browni üüritroskaga". Tulla Browni üüritroskaga oli peaaegu niisama soliidne kui omaenda tõllaga; kuid kojusõit eelnimetatud sõiduriistaga oli kaugelt lahedam, see võimaldas inimesel (naljatlevalt demokraatlikele põhimõtetele viidates) järjekorras esimesse Browni troskasse trügida, selle asemel et ootama jääda, kuni su enda kutsari külmast ja džinnist pundunud nina Akadeemia sammastiku all ükskord ometi hiilgama lööb. Üks kõige tähtsam livreetatud tallimees tõdes ülitabavalt, et ameeriklastel on veelgi suurem rutt lõbustuspaikadest minema pääseda kui sinna kohale jõuda. (lk 5)

• Ent New York oli eelkõige ikkagi metropol ja Newland Archer teadis väga hästi, et metropolides ei luba "hea toon" aegsasti kohale tulla; ja see, mis oli ja mis ei olnud "hea toon", mängis Newland Archeri New Yorkis niisama tähtsat rolli kui müstilised tootemihirmud, mis valitsesid ta esivanemate elusaatust tuhandeid aastaid tagasi. (lk 6)

• Ta oli sigari juures aega parajaks teinud, sest südamepõhjas oli ta kunstinautleja, ja eelseisva mõnu peale mõtlemine pakkus talle tihtipeale peenemat rahuldust kui naudinguhetk ise. Iseäranis kehtis see just vaimsete lõbude kohta, nagu ta naudingud enamasti olidki, ja antud juhul oli oodatav hetk sedavõrd haruldane ja hunnitu et — nojah, kui ta oleks oma saabumise ajastanud vastavalt primadonna lavakorraldajalt saadud andmetele, poleks tal mingil juhul õnnestunud Akadeemiasse sisse astuda sel kõige tähendusrikkamal hetkel, kus madam Nilsson parajasti laulis: "Armastab — Ei armasta — A r m a s t a b !" ja puistas kirikakra kroonlehti koos helidega, mis olid selged nagu kastetilgad.

Ta laulis loomulikult "M'ama!", ja mitte "Armastab!", sest muusikamaailmas valitsev muutumatu ja vääramatu seadus nägi ette, et rootsi lauljate esitatud prantsuse ooperi saksakeelne tekst tuleb inglise keelt kõneleva publiku jaoks parema arusaadavuse mõttes itaalia keelde tõlkida. See oli Newland Archeri meelest niisama loomulik nagu kõik teised tavad, mis vormisid ta elu: näiteks möödapääsematu vajadus kasutada juuste lahkukammimisel kahte hõbeselja ja sinise emailmonogrammiga harja ja mitte iial ilmuda seltskonda ilma kombekohase lilleõieta nööpaugus (eelistatavalt gardeenia). (lk 6)

• Lavakujundusega ei olnud koonerdatud. Selle imelist ilu tunnistasid needki, kes nagu Archer olid Pariisi ja Wieni ooperiteatritega tutvust teinud. Esiplaani kuni rambituledeni kattis sügavroheline kangas. Kaugemal, lava keskosas, võrsusid traadist kroketiväravate külge kinnitatud kohevatelt sümmeetrilistelt rohelistelt samblamätastelt põõsad, mis meenutasid apelsinipuid, kuid olid suuri roosasid ja punaseid roose täis pikitud. Roosipõõsaste all samblas õilmitsesid roosidest tunduvalt suuremad hiiglaslikud võõrasemad, mis kangesti meenutasid õiekujulisi tindilappe, nagu koguduste naisliikmed neid oma armastatud hingekarjastele kingivad; ja siin-seal ilutses mõni roosioksale poogitud kirikakar uhkes vohavuses, otsekui oleksid härra Luther Burbanki tulevased looduseimed juba tegelikkuseks saanud. (lk 7)

• "Me hakkame koos "Fausti" lugema... Itaalia järvede ääres," mõtles ta, ja kavandatud mesinädalate kujutluspilt sulas ähmaselt kokku kirjanduse meistriteosega, mille lahtimõtestamist mõrsjale ta oma mehelikuks eesõiguseks pidas. (lk 7)

• Mitte et ta oleks soovinud näha tulevases proua Newland Archeris lihtsameelset tobukest — kaugel sellest. Tema soov oli, et naine (arusaadavalt tema valgustuslikul kaasabil) endas välja arendaks seltskondliku takti ja löögivalmiduse, mis laseks tal iseendaks jääda "noorema põlvkonna" kõige menukamate abielunaiste hulgas, kus valitses üldtunnustatud mood meestelt austusavaldusi välja meelitada, neid ise samal ajal nagu mängult tagasi tõrjudes. Oleks Archer oma edevuse analüüsimisel päris põhjani välja läinud (nagu ta seda vahel äärepealt ka tegi), siis oleks ta avastanud, et tegelikult tahtis ta oma naist näha niisama elukogenuna ja võrgutamishimulisena, nagu oli too abielus daam, kelle võlud olid ta meeli köitnud kahe malbelt erutava aasta vältel; aga seda kõike loomulikult ilma vähimagi kõlbelise nõrkuse varjundita, mis selle õnnetu olevuse elu äärepealt oleks lõplikult rikkunud ja mis oli tema enda eluplaanid terveks talveks segi pööranud.

Mil moel niisugust tulest ja jääst koosnevat imelooma valmis meisterdada ja teda siin karmis maailmas elus hoida, selle peale polnud ta veel mõelnud; ent ta oli oma seisukohtadega rahul ka ilma neid analüüsimata, kuna teadis, et nii vaatasid elule kõik need hoolikalt soetud, valgete vestidega härrasmehed, kes, lill rinnas, üksteise kõrval loožides istusid, temaga sõbralikke tervitusi vahetasid ja teatribinokliga kriitiliselt uurisid daame, kes olid ju sellesama süsteemi kasvandikud. Nii intellektuaalsetes kui ka kunstisse puutuvates küsimustes tundis Newland Archer end kõigist neist New Yorki härrasrahva esindajaist kaugelt kõrgemal seisvat; tõenäoliselt oli ta rohkem lugenud, rohkem mõelnud ja isegi rohkem maailma näinud kui ükski teine. Üksikult võetuna tuli nende madalam tase kohe ilmsiks, kuid kõik koos kujutasid nad endast "New Yorki", ja sisseharjunud meheliku solidaarsuse tõttu tuli tal nende moraalikoodeksit igas punktis tunnistada. Ta tundis vaistlikult, et selles suhtes oleks tülikas — ja muidugi ka äärmiselt stiilitundetu — oma isiklikku joont ajada. (lk 8)

• Lawrence Lefferts oli stiiliküsimustes New Yorki suurimaid asjatundjaid. Tõenäoliselt oli ta selle keerulise ja huvitava teema uurimisele rohkem aega pühendanud kui keegi teine; ent ometi ei saanud ta täielikku ja enesestmõistetavat kompetentsust üksnes uurimistöö arvele kirjutada. Piisas vaid ühest pilgust: alates lagedast längus laubast ja ilusate heledate vuntside lookest kuni pika ninaga lakk-kingades jalgadeni elegantse luidra isiksuse alumises otsas viitas kõik sellele, et niisugune "stiilitunne” peab olema kaasasündinud talent. Inimese juures, kes nii kalleid rõivaid nii hoolimatu vabadusega kanda oskas ja oma pika koguga seesugust lõtva graatsiat väljendas, ei saanud muud seletust ollagi. Nagu üks noor imetleja oli kunagi tema kohta öelnud: "Kui üldse keegi oskab öelda, millal õhtuülikonna juurde musta lipsu kanda ja millal mitte, siis on see Larry Lefferts." Ning ka džimmikingade ja lakknahast "oxfordide" igaveses vaidlusküsimuses polnud keegi tema autoriteeti eales kõigutada suutnud. (lk 8-9)

• Kogu loožiseltskond pööras vaistlikult pilgu tema poole, jäädes ootama, mida vanahärral on öelda: oli ju härra Jackson niisama suur autoriteet p e r e k o n d l i k e s küsimustes nagu Lawrence Lefferts s t i i l i alal. Ta teadis kõiki New Yorki sugukondade hargnemisi ja suutis seletada nii keerulisi küsimusi nagu Mingottite sidemed Lõuna-Carolina Dallastega (Thorley'de kaudu) ja Philadelphia Thorley'de vanema haru sugulus Albany Chiversitega (mitte mingil juhul ära segada University Place'i Manson Chiversitega), ja oli võimeline andma igale perekonnale ka põhilise iseloomustuse: näiteks Long Islandi Leffertsite noorema liini legendaarne ihnsus; Rushworthide saatuslik kalduvus rumalaid abielusid sõlmida; üle põlvkonna korduv vaimuhaigus Albany Chiversite juures, kellega New Yorki sugulased keeldusid abielusidemeid sõlmimast — õnnetuks erandiks oli vaid vaene Medora Manson, kes, nagu kõigile teada... aga lõpuks oli ta ju ema poolt Rushworth. (lk 9)

• Ent kõik need salapärased lood ja veel palju enamgi olid härra Jacksoni peas kindlalt luku taga. Teravalt välja arenenud autunne ei lubanud reeta asju, mis talle nelja silma all oli usaldatud. Veel enam — tal oli ka hästi teada, et aumehekuulsus annab seda suuremaid võimalusi välja uurida kõike, mida parajasti tarvis läheb. (lk 10)

• Ta muidugi teadis, et kaugeltki mitte igaüks (Viienda avenüü ringkonnas) ei julge teha seda, mida julges vanaproua Mingott. Ta oli alati imetlenud seda suurt ja vägevat vana daami, vaatamata asjaolule, et ta oli päritolu poolest vaid Staten Islandi Catherine Spicer, kelle isal lasus salapärane häbiplekk, mille mahapesemiseks tal piisavalt raha ega positsiooni polnud; ta teadis ka, et see daam oli abiellunud jõuka Mingottite suguvõsa peaga, kaks tütart "välismaalastele" (Itaalia markiile ja inglise pankurile) mehele pannud ja kõige selle jultumuse krooniks ehitanud kuhugi pärapõrgusse Central Parki lähedusse kreemika suure kivimaja (kusjuures ainus mõeldav stiil oli ometi pruun liivakivi — nagu saterkuub pärastlõunal). (lk 11-12)

• Kõik (kaasa arvatud härra Sillerton Jackson) leidsid üksmeelselt, et vanale Catherine'ile polnud eales kingitud ilu — polnud antud seda Jumala andi, mis New Yorki silmis kõiki saavutusi õigustas ja isegi mõningaid ebaõnnestumisi vabandas. Õelad inimesed ütlesid, et nii nagu ta keiserlik nimekaim, oli temagi saavutanud kõik oma võidud tugeva tahte abil ja südant kõvaks tehes. Sellele lisandus veel mingi kõrk häbematus, mida ta eraelu äärmine siivsus ja väärikus küll mõnel määral mahendas. (lk 12)

• Newland Archeri meelest polnud midagi hullemat kui patustamine "maitse" vastu. "Stiil" oli vaid selle maapealne esindaja ja asevalitseja. (lk 13)

• "Mees oli vist õudne jõhkard?" jätkas uudishimulik noormees, Thorley suguvõsa lihtsameelne esindaja, kes ilmselt kavatses daami kaitsjate ridadesse astuda.

"Kõige hullemat sorti; ma kohtusin temaga Nice'is," teatas Lawrence Lefferts asjatundlikult. "Pooleldi halvatud plass irvhammas — üsna ilusa näoga, ainult ripsmed väheke liiga pikad. Ma võin ju seda tüüpi kirjeldada: kui ta just parajasti naistega ei sekeldanud, siis kogus ta portselani. Minu arusaamist mööda oli ta valmis mõlema eest mis tahes hinda maksma." (lk 13-14)

• Looži sisse astudes tabas Archeri pilk preili Wellandi oma ja ta mõistis, et neiu on otsemaid tema tuleku põhjust taibanud, kuigi perekonna au, mida nad mõlemad suurimaks väärtuseks pidasid, ei lubanud tal seda noormehele öelda. Nende maailma kuuluvad inimesed elasid ebamääraste vihjete ja leigete õrnusavalduste õhkkonnas, ja tõsiasi, et nad teineteisest sõnadeta aru said, ühendas neid noormehe meelest tugevamini kui mis tahes selgitused. Neiu silmadest luges ta: "Sa ju saad aru, miks mamma mind siia tõi,” ja tema enda pilk vastas: "Mina poleks mingil juhul tahtnud, et sa koju jääd." (lk 14-15)

• Proua Archer, kes armastas oma ühiskonnafilosoofiat aksioomidesse vermida, oli kord öelnud: "Meil kõigil on lihtsate inimeste hulgas oma lemmikud..." Ja kuigi see oli julge ütlemine, leidis siin peituv tõetera paljude ülikute hinges siiski salajast tunnustustamist. Kuid Beaufortid polnud sõna otseses mõttes lihtsad inimesed; mõni koguni arvas, et nad on veelgi hullemad. (lk 16)

• Ent nii nagu targad teod, nii leiavad ka rumalad tembud endale hiljem tihtipeale õigustuse, ja kaks aastat pärast noorproua Beauforti abiellumist tuli kõigil tunnistada, et just temale kuulub New Yorki kõige uhkem maja. Keegi ei osanud seletada, kuidas see ime õieti teoks sai. Ta oli laisk ja loid inimene ja õelutsejad nimetasid teda isegi nürimeelseks, kuid ta käis riides nagu jumalanna, üleni pärlites, iga aastaga aina noorem, blondim ja ilusam; ta valitses härra Beauforti massiivses pruunist kivist palees ja tõmbas sinna kokku pool maailma, ise sealjuures väikest kalliskividega ehitud sõrmegi liigutamata. (lk 17)