Vangivalvur

ProosaRedigeeri

  • Kui vahetus lõppes, ootasin ma endiselt samas räpases ruumis. Mind saadeti valvama uus vangivalvur. Ta oli mustanahaline ja noor - minust noorem -, ta kandis puhvis soengut ja mulle lähenedes ei näidanud ta üles tavapärast sõjakust ja ülbust, mida olin harjunud naisvangivalvuritelt ootama.
See oli relvitukstegev kogemus. Kuid mind ei rabanud mitte see, et ta oli must. Ma olin ennegi mustanahalisi valvureid kohanud - San Diego ja Los Angelese arestimajades -, kuid asi oli tema ülalpidamises: ta oli rahmeelne ja nähtavasti ka kaastundlik.
Algul oli ta vaikne. Kui mõne minuti pärast ütles ta tasasel häälel: "Paljud siinsed valvurid - mustanahalised valvurid - on sulle pöialt hoidnud. Me kõik lootsime kogu aeg, et sa pääsed kuhugi ohutusse kohta." (lk 19-20)
  • Mulle meenus pilt, mida George oli kirjeldanud oma raamatukäsikirjas - vennast, kes maalis oma kongi lakke öötaeva, sest ta polnud juba aastaid kuud ega tähti näinud. (Kui see avastati, võõpasid valvurid lae halliks.) (lk 28)


  • Angie ise ei vaadanud uudistesaadet. Nii nagu vangid ikka, kelle paljas eksistents sõltub vangivalvuri tujudest ja meeleoludest, jälgis ta Tony nägu, taipamaks, kuidas too ekraanil näidatavale reageerib. Naine oli õppinud ära tundma ohumärke, seiku, mis viisid Tony metsikusse raevu. Mõnikord mõjusid talle halvasti valimised; samasugust reaktsiooni põhjustas ka mitmesuguste kuritegude eest arreteeritud inimeste nägemine. Angie oli tähele pannud, et mõningaid arreteerituid, eriti neid, kel oli tegu narkoäriga, paistis Tony isiklikult tundvat, kuid naine hoidis oma tähelepanekud diskreetselt enda teada. (lk 91-92)