• Arestimajad ja vanglad on mõeldud inimeste murdmiseks, inimeste muutmiseks loomaaia asukateks, kes on talitajatele kuulekad, kuid üksteisele ohtlikud. Selle vastuseks leiutavad ja kasutavad vangistatud mehed ja naised pidevalt mitmesuguseid kaitsevahendeid. Sellest tulenevalt võib pea igas arestimajas ja vanglas leida kaks olemise tasandit. Esimene tasand koosneb rutiinidest ja käitumisest, mille kirjutab ette karistusasutust valitsev hierarhia. Teine tasand on vanglakultuur ise: käitumisreeglid ja -standardid, mis pärinevad ja mida kujundavad vangid ise, et kaitsta endid avaliku ja varjatud terrori eest, mille eesmärk on murda nende vaim.
Elementaarsel kujul on see kultuur vastupanukultuur, kuid see vastupanu põhineb meeleheitel. Seepärast ei suuda see süsteemi kuidagi oluliselt kahjustada. Kõik selle osad põhinevad eeldusel, et vanglasüsteem jääb püsima. Just sel põhjusel ei püüa süsteem ka seda purustada. (Õigupoolest juhtub vahel, et vangide subkultuuri salamisi soodustatakse.) Mind jahmatasid pidevalt lõputud üksikasjad neis valdkondades, mida arestimaja naised oma eksklusiivseks valitsusalaks pidasid. See kultuur oli valvuritele kindlalt suletud. (lk 52-53)
  • Mitte iial ei jaga Galkin enam temaga oma sisimat, ei räägi muredest nagu varemalt. Ei ütle: jah, ma tean, sest minu peast on pärit türmid, koridorid, trellid, narid, lämmatavalt ahtad seismiskambrid ja pimedad kongid koridoride servades, kuhu vang pistetakse, et ta seltsimeest näost näkku ei näeks, isoleeritud seinad, mis ei lase koputades ühendust pidada - minu peast pärineb kõik see, mida on vaja, et jätta inimene ilma inimeseks olemisest, et murda sidemed inimeste vahel, et muuta inimene täiuslikuks aatomiks mehaaniliselt ümber üksteise tiirlevate aatomite riigis.
  • Kui õhtul koju tulin, olin tühi, tühjaks pumbatud, aga mul ei olnud õhupuudust nagu pärast Marie Underi õhtut. Olin otsekui oma kohuse täitnud, kohuse eluseaduste ees, kohuse võitluses vale vastu ja inimese tapmise vastu. Kuna ma ei taha, et mind tapetaks, siis pean võitlema nende vastu, kes tapavad inimesi. Ma ei tohi selles võitluses väsida. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad inimeselt kodu ja omaksed, sest ma tahan oma kodu ja omaksed endale pidada. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes viivad mind vastu mu tahtmist vangina võõrastele maadele, sest tahan ise otsustada koha üle, kus olen ja tööd teen. Ja ma pean võitlema nende vastu, kes võtavad minult mu isamaa ja kodukandi, sest ma tahan, et igaüks saab jätta endale oma isamaa ja kodukandi, ja kui ta sellest loobub, siis võib ta seda teha ise, vabatahtlikult. Ma pean võitlema vabaduse eest. Mis vana võitlus, võitlus vabaduse eest! Ka seesmiselt! Võitle vabaduse eest!
  • Te olete vangid ja te olete muutnud vangiks ka maailma. See ongi kaalul, kas pole? Teie vangistus ja maailma vangistus. Maailm ei pea enam pikalt inimkonna vangina vastu.