Toiduaine

ProosaRedigeeri

  • Hobartist sõitsime Uus-Meremaale. Seda teekonda mäletan hästi, sest sattusime mehe küüsi, keda me kõik nimetasime Dehüdraatoriks. Just tollal tekitas pöörast vaimustust mõte toiduaineid veetustada. See mees ei vaadanud kunagi ühtegi toiduainet ilma, et oleks mõelnud, kuidas sellest saaks vee eemaldada, ja igal jumala söögiajal saadeti tema lauast meie lauda liuatäied roogi palvega, et me neid prooviksime. Meile pakuti dehüdraaditud porgandeid, ploome, igasuguseid toite — eranditult kõik olid täiesti maitsetud.
"Kui ma pean veel teesklema, et tahan süüa tema dehüdraaditud toite," kurtis Belcher, "siis lähen hulluks." Kuid et Dehüdraator oli rikas ja võimas ja võis Briti Impeeriumi Missioonile väga kasulikuks osutuda, siis pidi Belcher oma tundeid vaos hoidma ja jätkuvalt dehüdraaditud porgandeid ja kartuleid mööda taldrikut kahvliga siia-sinna nügima. (lk 331)