Vaimustus


  • Vaimustust peetakse tavaliselt emotsionaalseks seisundiks, ja küllap ta seda ongi, ent päris kindlasti mitte ainult, põhja poolest ja peamiselt usutavasti ikkagi pigem mitte. Seletav sõnaraamat ütleb esimesel kohal, et "vaimustus" on tugev rõõmutunne, mis kinnitab seda harilikku, harjunud arusaama, aga teisel, et see on kütkestatud-olek millestki. See on juba lähemal: kütke kinnitab midagi millegi külge, kütkestamises on üteldud tähelepanu koondumine millelegi, keskendumine – ja teatav võlu või nõidus, mis peaks selle võimalikuks tegema, ehkki iseenesest võib kütkestada ju lihtsalt asi ise, selle loomus, keegi või miski kõrvalt või mujalt ei pea keskenduma suunama või ajendama – ega tegelikult saagi seda teha. Kütkestavus kuulub nähtuse loomusse, see ise kütkestab, haarab kaasa, keskendab ja koondab. Aga võiks ehk täpsemini kuulda ka sõna "vaimustus": vaimustatud olla tähendab lasta oma vaimul laieneda ja kasvada, lasta (teisel) vaimul end kaasa haarata, ehk ka ühendusseastumist või sideme loomist säärasega, millega enne pole sisimat sidet saavutatud või pole taibatud teda kuulda võtta. Nõnda pole vaimustus enam mõni pelk emotsionaalne seisund, vaid – ikkagi tundega seotud – avardumine. Ent mis olekski intellektuaalne avardumine ilma tundeta.



  • Vabaproua ohkas. See oli pikk veniv, aeglaselt vaibuv ohe, ette nähtud just sääraseks juhtumiks. Mamanil oli varuks teisigi ohkeid - kiireid, lõõtsutavaid ebameeldivate olukordade puhuks, vaevaltkuuldavaid hingetõmbeid härrade tarbeks, vaimustatud, pisut vilisevaid endiste soosikute jaoks ja vaimustusest värisevaid kontserdil ning teatris pruukimiseks.
    • Kaari Utrio, "Armas Henrietta", tlk Merle Krigul, 1993, lk 12
Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.
"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.
"Karin istutas lilli," kuulutas Karin.
"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju."
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64


  • Jumala kulg looduses, mõtted, mida Tema kui maailma valgus on meile oma loomise jadas teoga näidanud — see on püha raamat, mille kirjamärke ma olen usinalt veerinud ja veerin jätkuvalt küll mitte päris õpipoisi kombel, ent vähemasti truisti ning usinalt. Kui mul oleks nii palju õnne, et jagada kas või üheainsaga oma lugejaist raasukest sellest magusast vaimustusest, mis mind valdas, kui tajusin hoomamatu Looja igavest tarkust ja headust tema tegudes, ning usaldust mu enese hinges, millele ma ei oska nime anda — siis oleks see veendumusega seonduv vaimustus kindel kütke, mille toel võiksime käesoleva teose käigus riskida siseneda ka inimajaloo labürinti. Looduse suur analoogia juhtis mind kõikjal religiooni tõdede juurde, ja mul tuli end tagasi hoida, kuna ma ei tahtnud ette rutates end neist ilma jätta, soovides jääda samm-sammult edasi liikudes truuks ainult sellele valgusele, mida kiirgub Looja varjatud kohalolekust kõiges tema poolt loodus. Mu lugejatele ja mulle saab osaks seda suurem nauding, kui näeme valitud teed käies lõpuks, kuidas see ähmane valgus tõuseb kui ere leek ning päike.
  • Umbes kuueaastasena olin ma vaimustunud kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne pilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline.
  • [Hartenfels:] "Kõik on nüüd korraga antiikaja vaimustuses. Ma ei usu, et keskaeg oleks olnud ainult pimedus ja toorus. Arvan koguni, et palju antiikajast elas edasi ja et noor keiser Otto polnud mingi erand. Oli isegi üks paavst... Me ei saa tuhandest aastast üle hüpata, nagu poleks seda kunagi olnud. Minu arvates oli keskaeg selle teie poolt jumaldatud antiikaja laps ja pärija. Ja sel oli peale muu midagi, mis antiikajal puudus."
  • Need hüüded ["Elagu keiser!"] kõlasid üle vägevate pasunahelide ja trummipõrina, kostsid läbi kõigi Rooma kirikute kellahelina, kui pidulik rongkäik otse läbi linna Kapitooliumile suundus. Sest kuhu mujale pidi Rooma juhtkond viima külalise, kellele rahva vaimustus juba esimesel päeval oli pähe surunud nähtamatu keisrikrooni.
Nüüd seisab Konradin kuulsaimal kõigist Rooma seitsmest künkast, paigal, mis läbi aegade on olnud maailma keskpunkt. (lk 183-184)


  • ...mõnikord taipab vestluskaaslane, kas loomupärasest headusest või professionaalsest vajadusest, et sisemiselt oled sa samasugune kui kõik teised. Üheainsa hetke jooksul asendub ükskõiksus vaimustusega, vaimustus aga täieliku meeleheitega reaalsuse ees.


TÜTARLAPS: Kes nad on?
ABRAHAM: Mingi teaduseveteranide koor, ah, pole seal ühtegi õiget teadlast! Kogunevad aeg-ajalt mu akna alla kokku, et oma vaimustust avaldada. Kui nad teaksid, kui halvasti see kole laul vesikoerte seedimisele mõjub...