Ida-Virumaa

maakond Eestis
Sompa kaevanduse peahoone
Narva jõgi
  • Julgen öelda, et Ida-Virumaa hakkab moodi minema. Aastaid ei huvitanud kedagi peale keeleinspektsiooni, kuidas siin elatakse. Nüüd aga on vaimustus nii suur, et õhutatakse lausa soovmõtlemist, omamata kohalikust tegelikkusest vähimatki pilti. Ma ei oska muud moodi seletada näiteks kriitik Margus Partsi (Postimees 9. VII) hõiset: "Festival täitis oma eesmärgi. Neil kahel päeval sai selgeks, et Ida-Virumaal on küllaga potentsiaali pöörata vastuoluline pärand enda kasuks ja saada Eesti alternatiivkultuuri üheks tõmbekeskuseks."
Nii tore on vaimustuda! Olge mureta, mingisugust tõmbekeskust siia ei tule.
  • Lõviosa siinsest tarbijaskonnast ahmib endasse Venemaa peavoolukultuuri. Kohalik alternatiivkultuuri ringkond on selle kõrval mõõtkavakohaselt marginaalne ning seda vähestki kimbutab eneseteostusvõimaluste nappuse tõttu ajude äravool. Ja see vähene kohale jäänute hulk on laiali üle maakonna, mitte kokkusurutud mõnele ruutkilomeetrile ülesvuntsitud endiste tööstushoonete vahel.
Ida-Virumaa majanduslik raskuspunkt ei ole loomemajandus ega muusikatööstus, vaid päris majandus ja päris tööstus. Nende najal on siin elu kõigi ja kõigi kiuste vaikselt edasi arenenud. Näiteks toimub praegu siseemigratsioon-gentrifikatsioon põlevkivilinnade magalatest vanadesse kaevandusalevitesse, kus ostetakse baraki või stalinovka tüüpi väiksem elamu ning kohandatakse see eramuks või kahepereelamuks. Kas ikka teate, et kohalikud stalinovka'd esindavad saksa kvaliteeti? [---]
Rohelised oma PÕXITi-jutuga murravad aga sisse suisa lahtisest uksest. Põlevkivi on niigi otsakorral.
See on see, mis toimub Ida-Virumaal tegelikult. On tore, et hipsterifestivalid on jõudnud ka siia, kuid näha neis tõde ja lunastust põlenud kivide maale on siiski pelk petlik ulm.