Amandus Adamson, "Laeva viimne ohe" (1902)

ProosaRedigeeri

  • Vabaproua ohkas. See oli pikk veniv, aeglaselt vaibuv ohe, ette nähtud just sääraseks juhtumiks. Mamanil oli varuks teisigi ohkeid - kiireid, lõõtsutavaid ebameeldivate olukordade puhuks, vaevaltkuuldavaid hingetõmbeid härrade tarbeks, vaimustatud, pisut vilisevaid endiste soosikute jaoks ja vaimustusest värisevaid kontserdil ning teatris pruukimiseks.
    • Kaari Utrio, "Armas Henrietta", tlk Merle Krigul, 1993, lk 12
  • Nagu ikka - sügava ohkega - sulgen enda järel oma esimese korruse korteri ukse. On's see väsimuse, pingelanguse, kergenduse ohe? Või hirm üksinduse ees? Ärme küsi, ärme küsi! (lk 23)
    • Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010

LuuleRedigeeri

Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädawusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.

  • Ernst Enno, "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)