Meeldivus

Luule

Roosid on violetsed / kannikesed on roosid / sa tõesti meeldid mulle / sina meeldid mulle kaabel

Trace Peterson, "Üksnes Veenusel" ("Exclusively on Venus"), poets.org, algselt ilmunud kogus "The Brooklyn Rail", 2016

Proosa

Riietuses tuleks eelistada lihtsust suursugususele. Kindlasti on palju rahuldustpakkuvam saada imetletud peene maitse tõttu kui keeruka ja sädeleva hiilguse pärast; esimene neist jätab alati meeldiva mulje, teine aga kutsub üldiselt esile vaid kriitikat. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")
Kõikvõimalikke kaunistusi tuleks kasutada säästlikult. Iluasjakesi ja ehteid tuleks harva kanda silmatorkavalt pelga kaunistusena; need peaksid olema valitud ja seatud nii, et näiksid vajalikena, olgu siis riietuse mõne osa õigeks kohandamiseks või meeldivate kooskõlade pärast. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")
Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". Mõistuse harjutamine ja õilsate tunnete arendamine on mõlema täiuslikkuse jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ei saa varjata. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
Joonistamine sobib ülimalt hästi naiseliku ilu arendamiseks. Mõtted, mida see sünnitab, on rahustavad ja tõsised, selle nauditava tegevuse vältel tuntav leebe ind mitte üksnes hajutab melanhoolia ja morbiidsed tundmused, vaid arendab ka otsustusvõimet ja tundepeenust, andes palge väljanägemisele kõrgema loomutooni.

Laisad inimesed kalduvad uskuma, et neile niisugused või naasugused taotlused "ei meeldi", unustades, et meeldivaks võib saada niihästi mõistuse kui ka maitse teel ning see vajab vaid kindlameelset juhatust. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")

Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846, sissejuhatus kokaraamatusse, "Tähelepanekuid koka tarbeks" ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Mõnikord juhtus, et see, mida ta oli kirjutanud, meeldis talle. Meeldis sedavõrd, et kurku tõusid vaimustuspisarad, mida ta kiiruga ja häbenedes alla neelas. Kuid oma kirjatöid ei söandanud ta kellelegi näidata. (lk 24)
- Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21