Harmoonia

(Ümber suunatud leheküljelt Kooskõla)
Louis Welden Hawkins, "Täiuslik harmoonia" (1894)
Mary Hiester Reid, "Harmoonia hallis ja kollases" (1897)
Margret Hofheinz-Döring, Harmonie der Geschöpfe (1971)

Proosa

muuda
  • Sest nii nagu mõned - ühed tänu kunstile, teised tänu vilumusele - paljusid asju jäljendavad, kujutades neid värvide ja vormidega, mõned aga hääle abil, nii ka kõik nimetatud kunstid loovad jäljendusi rütmi, sõna ja harmoonia abil, kas siis eraldi või seotult. Nii näiteks kasutavad ainult harmooniat ja rütmi aulose- ja kitaramäng ning teised selleks võimelised kunstid, näiteks süürinksimäng. Üksnes rütmiga, ilma harmooniata jäljendab tantsijate kunst, sest nemad jäljendavad nii iseloome, läbielamisi kui ka tegevusi rütmiliste liigutuste abil; see kunst aga, mis kasutab üksnes paljaid sõnu või värsimõõte, viimaseid kas siis üksteisega segades või mingit üht liiki, on juhtumisi seni ilma nimeta.


  • Liiga kulukas rõivastus moodustab naise ümber omalaadse kaitseehitise, mis hoiab eemal imetluse, mida ta muidu võiks pälvida. Tõeline riietumiskunst seisneb rõivaste seadmises nii täiuslikku kooskõlla välimuse ja figuuriga, et see samastub kandja iseloomuga. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")
  • Kõikvõimalikke kaunistusi tuleks kasutada säästlikult. Iluasjakesi ja ehteid tuleks harva kanda silmatorkavalt pelga kaunistusena; need peaksid olema valitud ja seatud nii, et näiksid vajalikena, olgu siis riietuse mõne osa õigeks kohandamiseks või meeldivate kooskõlade pärast. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")


"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
"See näib paganlik."
"Vastupidi, need on Jumala sümbolid, elu sümbolid. Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest milleks elada? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise propagandaks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele. Marslased taipasid, et nad esitasid küsimuse "milleks üldse elada?" mingil sõja- ja meeleheiteperioodi kulminatsiooni ajal, kui sellele polnudki vastust. Aga kui kord tsiviliseeritud maailm rahunes, saabus vaikus ja lõppesid sõjad, muutus see küsimus uutmoodi mõttetuks. Elu oli nüüd hea ega vajanud enam argumente."
"See kõlab, nagu olnuksid marslased üsna naiivsed."
"Ainult siis, kui tasus olla naiivne. Nad lakkasid liigselt ponnistamast, et kõike hävitada, et kõike alandada. Nad sulatasid kokku religiooni, kunsti ja teaduse sellepärast, et põhiliselt pole teadus muud, kui ime uurimine, mida me ei suuda kunagi seletada, ja kunst on selle ime interpretatsioon. Nad ei lasknud kunagi teadusel purustada esteetilist ja ilusat. Kõik seisneb lihtsalt määras. Maa inimene mõtleb: "Sellel pildil tegelikult ei ole värvusi. Teadlane võib tõestada, et värvus sõltub valgust reflekteerivate rakkude paigutusest aines. Sellest järeldub, et värvus ei ole vaadeldavate esemete reaalne osa!" Kaugelt nutikam marslane ütleks: "See on ilus pilt. Ta sündis inspireeritud mehe käe ja vaimu läbi. Selle idee ja värv on elust võetud. See asi on hea"."
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974, lk 74-75


  • Üksik talu kaasiku serval, vaevalt märgatava, kinnikasvanud teeraja ääres on mulle alatiseks meelde jäänud — jorjenite pärast. Jorjeneid oli seal nii palju, et vana maja jäi nende varju, lausa uppus õitesse. Ei üllatanud mitte niipalju lillede rohkus kui ilu ja hea maitse, mis siin pilku köitis: iga taime õige paik, värvide valik ja õitsemise järjekord. Kuidas nad muidu nii hästi silma paistsid ja meelde jäid.
    • Harri Jõgisalu, "Jorjenid", lk 10-13, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 10


  • Peagi tulid teenijad sooja- ja külmaveekannudega ning puuvilja ja juustu täis vaagnaga. Manitsedes ennast, et need "teenijad" võivad olla parema päritoluga kui mina ise, kohtlesin ma neid suure viisakusega ning mõtlesin hiljem endamisi, kas polegi see mitte harmoonilise majapidamise saladus, et nii teenijat kui kuningat koheldakse võrdse viisakusega.
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, Varrak, 2000, lk 437-438



  • Tema nimi oli Gaia ja see sobis talle, sest Andrew polnud seda kunagi varem kuulnud ja ka tüdruk ise oli midagi täiesti uut. Ta oli ühel hommikul bussi astunud otsekui lihtne tõend looduse ülimaist saavutustest, ja poisist kaks rida eespool istet võtnud, samal ajal kui too tüdruku õlgade ja kukla täiuslikkusest lummatult paigale tardus.
Tema juuksed olid vasekarva ja langesid pikkade lahtiste lainetena abaluudest veidi allapoole, nina oli täiesti sirge, kitsas, lühike, rõhutades kahvatu suu väljakutsuvat täidlust, silmad olid laia vahega, tihedate ripsmetega, tähniliste rohekaspruunide vikerkestadega nagu renettõunad. Andrew polnud tüdrukut kunagi meigituna näinud ja tema nahka ei rikkunud ükski laik ega viga. Tema näos olid ühinenud laitmatu sümmeetria ja ebatavalised proportsioonid; Andrew oleks võinud seda tundide viisi vahtida, üritades veetluse allikat kindlaks teha. Alles eelmisel nädalal oli Andrew läinud koju pärast bioloogia kaksiktundi, mille kestel oli tänu jumalikult juhuslikule laudade asetusele ja peade asendile saanud tüdrukut peaaegu kogu aeg jälgida. Hiljem, oma magamistoa turvalisuses, oli ta kirjutanud (pärast pooletunnist seinaga tõevahtimist ning sellele järgnenud käsikiimlust): "Ilu on geomeetria." Ta oli paberi otsekohe puruks rebinud ja tundis end seda meenutades iga kord tobedalt, kuid selles oli ometi midagi. Gaia ilu tähendas tillukesi muudatusi mudelis, nii et tulemuseks oli hingemattev harmoonia.
  • J. K. Rowling, "Ootamatu võimalus", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Varrak, 2013, lk 23



Luule

muuda

Eebenipuu ja elevandiluu elavad täiuslikus harmoonias
Kõrvuti mu klaveril, jumal küll, miks ei võiks meiegi nii?

Ebony and ivory live together in perfect harmony
Side by side on my piano keyboard, oh lord why don't we?

Allikata

muuda
  • Hea võitleja pole see, kellel on üksikud "ideaalsed" omadused, vaid kes on talle omasel, ainuomasel viisil hästi organiseeritud, seesmiselt harmooniline.

Viited

muuda