Ludwig van Beethoven

Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn – 26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim.

Joseph Karl Stieler, "Ludwig van Beethoven 1820. aastal"

Alphonse Allais, "Leinamarss Suure Kurdi matusteks", 1883 (trükis avaldatud 1897).

William Girometti, "Ruum ja aeg. Hommage Beethovenile" (1974)

Kirjad

• ... Ainuüksi ja niivõrd, kui äärmine vajadus nõuab, võin ma end seltskonnaga siduda. Ma pean elama kui pagendatu ...
• Milline alandus mulle, kui keegi minu kõrval seisis ja kuulis kaugusest flööti, aga mina ei kuulnud midagi, või keegi kuulis karjust laulvat, ja mina ei kuulnud jälle midagi! Sellised juhtumused viisid mind ahastuse ligi, puudus veidi, et oleksin oma elu ise lõpetanud. – Üksnes kunst, tema hoidis mind tagasi! Ah, mulle tundus võimatu hüljata maailm enne, kui oleksin loonud kõik selle, mida ma eneses tundsin.
  • kiri vendadele 6. ja 10. oktoobril1802, nn Heiligenstadti testament, cit. via Toomas Siitan, Õhtumaade muusikalugu I, lk 333

Tema kohta

• Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaverilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid tantsijad neiud, kes noorhärra sündimispäeva pidule naabermõisatest on tulnud. Tead sa, mis üks sündimispäev, mis üks kõrgesti haritud õrn neiu, mis üks Beethoven on? Vaene poiss, kust võid sa seda teada! [---] Kes tõi sulle sõna, et üks muusikavürst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järve kohinas, maru mühinas ja marduse kiljatuses kuulsid, üheksainsaks muusikatükiks kokku valas, — taevaga hõiskas, põrguga mässas? Kelle vägevad hääled nagu vastupidamata lained su hinge peale langevad, kui sa teda kuuled, kus ainult hing hingega kõneleb, meistri enese suremata hing! Seal selgub nüüd, mis sa igatsed, mis sa püüad, tahad, mis sa kord Palupera Kuusemäe otsas arvasid nägevat, mis sa ka nüüd jälle näed, aga mida veel paksem mets kui enne varjab — veel paksem mets!
  • Juhan Liiv, "Vari"

• Valin Beethoveni viiulikontserdi David Oistrahhi esituses. Nõukogude viiuldaja mängib sakslase kontserti jä meie kuulame seda Tseilonil, palmide all, ülal kõrge hele tähistaevas ja ümber soe, lõhnadest tulvil troopikaöö. Kui Beethoven selle kontserdi kirjutas, olid tseilonlaste viimased meeleheitlikud katsed võõra võimu kukutamiseks just veriselt maha surutud ja saar oli Inglismaa valdusse läinud. Täna kõlab helilooja inimlikkuseläkitus maal, mis on vabanenud võõra võimu alt ja mis on nüüd teel täieliku iseseisvuse poole.
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 19

• Beethoven on sellise mastaabiga kunstnik, et ühel instrumentalistil kuulub Beethoven kõigi eluperioodide juurde alates esimestest õpinguaastatest kuni vanameistristaatuseni, sest Beethoveni loomingust kõlab vastu sügav humanistlik vaim. [---] Seda vaimu võiks tõlgendada kui usku inimesse, mis on ka kogu romantilise esteetika kreedo. Inimene kui väärtus, arusaam sellest ei ole kaasa sündinud. Me näeme ju praegugi maailmas ühiskondi, kus sellest kontseptsioonist ei oldagi võimelised aru saama.
  • Sten Lassmann, intervjuu: "Sten Lassmann: usk inimesse pole kaasasündinud" ERR, 20.10.2020

• Beethoveniga on nii, et kui just mängijad ära ei väsi, siis ma ei usu, et see publikut eriti väsitab, seal on lihtsalt väga palju väga head muusikat. Palju jumalikku sära, ilu ja virtuoossust. Mulle just meeldib see sõna "ilus". Inimesed vajavad sellist asja, mis ilus on.
• Ega me keegi ei oska öelda, keda kaasaegsetest heliloojatest 100 või 150 aasta pärast veel mängitakse. Bach oli 19. sajandi alguses laiemale publikule täiesti tundmatu, asjatundjad teadsid. Mozartilt või Beethovenilt küsiti jällegi iga päev: härra Mozart või härra Beethoven, mida teil täna uut on pakkuda?

Raske on ette kujutada, kus tänapäeva heliloojalt tuleb põnevil publik küsima, mida teil uut on.

• Romantilise ajastu tulekuga niimoodi läks, protsessid kiirenesid. Üks Mozarti teos kanti koos Beethoveni sümfooniatega ette umbes 30 aastat pärast mõlema surma ja siis Viini ajaleht kirjutas selle Mozarti teose kohta, et see vanamoodne teos ei vasta enam tänapäeva publiku nõudmistele, ta on liigselt keskendunud ilule ja taotleb liiga vähe välist efekti. Sellist juttu räägiti juba siis. Aga kasvõi seesama Viini klassika on kõik need uued moed ja muutumised üle elanud ja ma olen täiesti kindel, et vajadus selle järele jääb.
• Võib lugeda, et inimesed kuulasid noort Beethovenit ja nutsid. No miks nad nutsid siis, ma ei usu, et ta nii halvasti mängis. Suurest rõõmust ikka. Saavutada selline hingeseisund inimese juures, selles juba on midagi, see ei tule ise.
  • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18