Vari (Liiv)

"Vari" on eesti kirjaniku Juhan Liivi 1894. aastal ilmunud jutustus, esialgse pealkirjaga "Kui seda metsa ees ei oleks".

Mis sa teed ära, inimene on inimene. Aja ta kord ära, ta tuleb jälle tagasi, — ta elab.

Sina aeg, või inimesed kuskil inglid on!

Kes ei tee nalja — kui nali tuleb? Üks rahvas, olgu ta kõige sulaslikumas ikkes, ei kaota oma rahva laadi, oma tervet rahvanalja, oma himu pilgata, oma soovi enese ja teise, veel alama vahel vahet teha.

Kukulinn ja ta elanikud olid nalja märklauad, ükstükk juba sellepärast, et tal nii tore nimi oli. Räägiti linna lossidest, uulitsatest, "vurledest", alevi ja südalinna rahvast. Linnas oligi ka midagi, mida terves vallas mitte: käekatsujad, roosi ehk elitingi sõnade mõistjad, kupulaskjad, nikastuse-arstijad ja jala lahasse panijad. Linna arstid olid otsitud, aga muidugi ainult üksi sel korral, kui häda majas oli. Kukulinna ei tulnud muidu keegi, aga kui karjaseid, teopoisse tarvis oli, läks esimene tee Kukulinna. Sedasama tehti, kui rukkid pudenema kippusid. Siis saadi siit poolmuidu päilisi. Muidu oli Kukulinn — noh, Kukulinn. [---] Kukulinn oli ja jäi kohaks, millest keegi lugu ei pidanud, mis millalgi suuremaks ei kasvanud, sest et igaüks sealt põgenes, kui jõud vähegi kandis, mis aga millalgi väiksemaks ei jäänud, sest et ikka jälle armetuid leiti, kellele varju vaja — ühe sõnaga, ta oli Kukulinn, üksi iseenese sarnane Kukulinn.

Villu paneb käed risti ja ütleb ema järel "Issameie", mõtleb aga, millal püksid valmis saavad. "Kes sa oled taevas," ütleb ema, "kes sa oled taevas," ütleb Villu, mõtleb aga, kas pükstele ka tasku tehakse. Püksid, püksid, triibulised püksid on kõik, mis talle meelde jäi.

Kui nüüd, kui nüüd ometi seda metsa ees ei oleks…

"Oh teie uhke sugu, mehed, kes teie nõrku eksiteele veate ja siis ise veel — irvitate! Oh teie variserid, kes eksinud naisterahva peale põlates vaatate, keda teie ise olete eksitanud! Oh teie kivisüdamed, kes kohut mõistate süüdlase peale, keda teie ise olete süüle avatlenud! Oh teie silmateenrid, kes au sees hiilgate, kuna need, kelle õnnetuse sünnitajad te olete, põrmu sees roomavad. Teie lähete ja kiitlete veel pealegi võitudest, mis teie teinud; olete uhked selle üle, aga teie jälgedel ringutavad käed, veerevad pisarad, lõhkevad südamed! Teie ei mõtle vanemate peale, kes oma lapsi vaevaga kasvatanud; ei mõtle emade uneta ööde peale hälli juures, isade higise otsaesise peale peatoiduse ja koolitamise eest muretsedes; ei mõtle õnnetute ja eksinud tütarlaste eneste peale, kes ainult teile armastuseks eksisid ja nüüd oma valu ja teie kuju vaikides südames kannavad; teie ei mõtle oma tervise, oma nooruse jõu pillamise peale, elukommete rikkumise peale — teie ei mõtle millegi peale! Õlgede peal ja räbalates lasete oma ihusugu känguda, aga ise istute pehmete patjade peal saalides. Eksitajad! Teadke, et teie oma südametesse põrguhaudasid ehitate, täis jääd, tuimust, kaledust ja kavalust, mida teie elutarkuseks nimetate, mis teie vanad päevad pimeda öö sarnaseks teeb, neid tühjusega ja tülpinud meelega täidab, ja teie endid kui haudadest väljakaranud luukered ümber veate, ning teie lapsed on teie eneste alatuse kõdunenud kujud! Rääkige siis veel võitudest, kui palju tütarlapsi teie eksitanud, kui palavalt neist keegi teie ümber hakanud, kui raske või kerge kunstiga teie neid langemisele saanud! Rääkige veel!" — See on tema tütar, kes nõnda kõneleb, talunaise tütar, selle rahva võsu, kes midagi ei pidanud tundma, kellele ülemate annete jaoks looja meelevõimugi pole andnud! Ah, kuidas läheb igaüks neist sõnadest tema südamesse, kui tõed nad on, aga siiski on ta tütar üksi häbikandja ja rahva naerualune, kuna kaassüüdlased igal maal ja a'al mõnikord kiitust pealegi saavad. Imeline suguvaheline vahetegemine, kus mehele kõik on lubatud, naine üksi kannatajaks jäetud!

Kuidas vallasurnuid maetakse?

Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga köster, kes vallasurnud hauda paneb — hauakaevajad ootavad niisamuti juures, labidad käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.

Mis vallasurnust räägitakse?

Kes räägib? Kuule nüüd. Mis temast rääkida on? Kellele teda tarvis oli? Kellele teda vaja jäi? Siiski — kui lapsed õhtul magama ei jää, kui nad sööma ei tule, kui nad sõnakuulmatud on, öeldakse: "Oota sa, oota! Kui sa vait ei jää, tuleb Kukulinna vanaema ja viib su ära kirikaeda!"

Seda vallasurnust räägitakse.

Mis võib aga maailmas kõik ära olla? Need imelikud maad, millest piibel räägib, need inimesed, kuningad ja nende väed, sõjad ja kanged mehed? Ükskord pühapäeva õhtul, kui külamehed Kuuse peresse tulid, kõneles Tõhu Andres, kuidas Prantsus Moskus käinud. Kui Riia all sõditud, siis müdisenud maa ja põrisenud aknaruudud. Hm — hirmus! — kividega purustatud teineteist, kui piigid katki läinud! Oleks tema seal olnud, küll ta siis Prantsusele oleks näidanud! Kas Prantsuse inimesed ka niisamasugused on kui meie? Kas nad siis tõesti inimeseliha söövad? Kuspool küljes peaks küll nende maa olema — kas sealpool Peipsit, sealpool Kukulinna või Kõrgepalu? Või seal, kus ilma ots on? Kus päev mäe sisse looja läheb? Püssi-Madis, kes kakskümmend viis aastat kroonu peal olnud, ütleb, et ilma ots seal on. Ükskord, kui nad laevaga mere peal sõitnud, saanud nad ilma otsa juurde ja pidanud üle ääre alla kukkuma, saanud aga veel aegsasti laeva tagasi keerata. Missugune on meri? Vist palju suurem kui Peipsi. Missugune on laev? Kus on need suured uhked linnad, millest nii palju lugusid kõneldakse? Ah, kui neid võimalik oleks näha!

Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaverilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid tantsijad neiud, kes noorhärra sündimispäeva pidule naabermõisatest on tulnud. Tead sa, mis üks sündimispäev, mis üks kõrgesti haritud õrn neiu, mis üks Beethoven on? Vaene poiss, kust võid sa seda teada! [---] Kes tõi sulle sõna, et üks muusikavürst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järve kohinas, maru mühinas ja marduse kiljatuses kuulsid, üheksainsaks muusikatükiks kokku valas, — taevaga hõiskas, põrguga mässas? Kelle vägevad hääled nagu vastupidamata lained su hinge peale langevad, kui sa teda kuuled, kus ainult hing hingega kõneleb, meistri enese suremata hing! Seal selgub nüüd, mis sa igatsed, mis sa püüad, tahad, mis sa kord Palupera Kuusemäe otsas arvasid nägevat, mis sa ka nüüd jälle näed, aga mida veel paksem mets kui enne varjab — veel paksem mets!

On enne sind andeid hilpude alla magama jäänud, on jäänud, jääb iga päev ja saab ikka veel jääma, niikaua kui maailm seisab. See hiiglane, elutõde, on igavesti äravõitmatu, igavesti peab ta hommikutähtedega sõda, igavesti kestab ilma võiduta sõda tõe Kalevi ja luuleingli vahel, igavesti jäävad tähed meist kaugele, ja sel surelikul, kes nende peale saaks, läheks neist isu ära.

Ja õigused, rikkus? Püüa neid saada, aga ära vihka neid, kellel nad on. Sina teeksid sedasama nende asemel, mis nemad on teinud. Nad on inimesed nendesamade tundmustega mis sinul, ja ka head inimesed, ehk nad küll sinust aru ei või saada, sest et nad oma aja vangis on. Nad on endid sinust paremaks hakanud pidama; seda nad ei näe, et sinu südames seesama liigub, mis nende südames, sest vari on ka nende silma ees, mis nende pilku varjab. Sinu silmi varjab vaesus, nende oma rikkus — ühesuguse varjumetsa tagused olete mõlemad, ollakse mõlemal pool.

"Soo, soo! See noorhärra võima siis vist üks hea härra olema?"

"Mina ei tea. Mina ei ole kuulnud, et keegi härra hea oleks olnud."

"Aga kui üks noorhärra, nagu see, kellest me kõneleme, toapoisi lugema õpetab, kas see ei olema headus?"

"Kui tal selle eest terve nahk, toapoisi oma aga katkine, siis on see tasumine."

"Hea küll, Villem. Kui sinu härra või — seltsimees mustlastega riidu minema ja need ta kallale kippuma, kas sinu ei avitama oma härrat?"

"Muidugi, aga mitte enne, kui asi selge oleks olnud."

"Mis asi enne selge olema?"

"Kellel õigus, kas härral või mustlastel," vastas Villem kindlasti.

"Hm, tark poiss, tark poiss! Aga et see härra maa oli, mille peal mustlased asusid, siis oli õigus härra pool?"

"Siis löönud ta oma tarkusega mustlased kallalt minema, mitte aga toapoisi rusika abil."

Imestades vaatasid kohtumehed ja opman kohtutoa ukse ees, kuidas noorhärra tüki aega talupoisiga nagu omasugusega kõneles. Peakohtumehe vaga nägu paistis nii rumal ja imestav, opmani oma häbi pärast nagu kupatatud kurk, üksi kasak oli päris rõõm ise, et tal täna vaja ei olnud kisa kuulda ega täkkida. Ta ei tea isegi kuidas, aga tal on ikka nagu hale, kui ta inimese ihu peale peab lööma. Viskaks selle ameti hoopis käest, aga naine ja lapsed tahavad toita, ei saa kuidagi! Kiriku juures hoiavad kõik temast nagu eemale, ja see on siis niisamasugune halva tundmuse ärataja, nagu see, kui ta ju kätt tõstab, et lüüa. Jaa, mõnikord laseks ta parem ennast lüüa, kui ta selle eest teiste löömisest lahti pääseks. See oleks kergem kannatada. Ükskord rääkis ta seda õpetajale, aga see arvas, et karistus tuleb jumalast ja karistaja on jumala käsu täitja. Aga see ikka nagu ei tahtnud aidata, ega ole ta oma ametiga mitte täiesti rahul.

Aga uni ei tahtnud tulla. Ta mõtles võõraste maade peale, millest kingitud "Näddalaleht" nii imelisi lugusid jutustas, mõtles "valmide" või "lugemised peero valgel" peale, mis üks krahv kirjutanud — tõepoolest, imelik krahv, sellele rahvale hakkab kirjutama, kellele teised nagu pilvist alla vaatavad, — mõtles kure võõrsilkäigu, rebase ja kaarna, konna ja hiire, maja- ja põldhiire ja teiste imeliste lugude peale, mis nii sõnakalt ja selgelt selles raamatus seisid.

Teie, noored inimesed, ei tea, mida tahate. Jaa, jaa, ei tea. Teie ilm on trükimust ja «uus aeg» on teile kangesti pähe hakanud kui vana tubakas. Pealegi sinusugune rikkiläinud mõttetark — ehk keda küll see Saksamaa uue aja kunstsõnnik ei riku, mida nad seal üheksateistkümnenda aastasaja valguseks nimetavad. Selginud aeg, uus aeg! Haha! Uus aeg! Millal ei ole uus aeg? Igaüks arvab selle uue aja olevat, milles ta elab, ja alati ikka selle kõige selgema. Mõistagi. Arvad, et ma noores põlves mitte niisama ei mõelnud kui sina, kui ülikooli uks mu selja taga kinni kukkus! Kuhu see jäi? Elu siin maal, selle rahva seas viis ta ära. Siinne olek peab just nõnda olema, kuidas ta praegu on; teisiti teda võimalik ei ole seada. Ei, ei. Ei sugugi võimalik! Muidugi teada tuuakse seda tarkuse ja vennastuse unenäokaupa ka siia. Ka Riias maapäeval on ju tulipäid, kes teoorjuse raharendiks muutmist, talukohtade ümbermõõtmist ja koguni — kuule ometi — päriseks müümist unistavad. Üks samm veel edasi ja — Jüri või Jaan, kes sa nüüd oled, astu sisse ja võta mõis enesele, härra astub aupaklikult köögi kaudu välja. Nii näivad need härrad soovivat.
- Vana mõisahärra "jutlus nooremale" valgustuse teemal

"Nimeta mulle üks rahvas," — ta hääl paisus — "kes oma õigust priitahtlikult oleks teisele kinkinud? Ütle, missugune rahvas on teise juurde tulnud ja ütelnud: "Ole heaks, võta minu õigusi vähemaks, mina neid enam ise ei taha!" Ja õigus on kord niisugune asi, mille juures mitte ei mõõdeta, kuidas nad kord saadud, vaid kuidas nad käes on. Ei, neid on nad ise enesele kätte võidelnud või nad on neile kõige ülematest paikadest antud."

...ülesaamata on see kuristik, mis nende ja tema vahel on, ja seda laiem näitab ta tema silmis, mida rohkem ta elu, kohuseid, seisusi ja inimesi tundma õpib. Siin ei ole silda, mis teda sellest kuristikust üle teisele kaldale viiks. Küll on inimesed ise selle kuristiku teinud, nad on ise oma mõttes vaheseinu ehitanud, aga seda kindlamalt on nad tema vangis, et see nende enese aastasadadel armsaks saanud ja paksuks vanunud mõte on.

Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:

"Kui seda metsa ees ei oleks!..."