Häbi ehk piinlikkus on moraalne tunne, milles inimene mõistab hukka mõne oma teguviisi või mõtte.

ProosaRedigeeri

  • Kõik pahurad moralistid on pidanud oma ajastut kõige häbiväärsemaks, ja neil kõigil on õigus, sest praegune häbi on alati kõige suurem.


  • Nii suured inimesed kui ka lapsed ei kata häbenedes nägu mitte sellepärast, et seda teiste eest varjata, vaid selleks, et teisi enda eest varjata, kuna häbi tundes tundub inimeste juuresolek väljakannatamatu.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 36 2004, lk 46


  • Aga armastuse kuritegusid ta [mamsel Marie] tundis ja teadis neist jutustada. Ta imestas, et armastus julges end veel maa peal näidata, et teda ei peletanud siit minema hüljatute kaebed ja nende needused, kellest armastus oli teinud roimari, nende hädahüüded, kelle armastus oli heitnud vihatud ahelaisse. Ta imestas, et armastus oma tiibadel nii vabalt ja kergelt hõljuda võis, et ta häbist ja piinast koormatuna nimetusse sügavikku ei vajunud.
    • Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga". Tõlkinud Marje Pedajas, 2006, lk 160


  • K. kustuvad silmad nägid veel, kuidas härrad otse tema näo kohal, põsk vastu põske, lõppu jälgisid. "Nagu koer!" ütles ta, ja oli, nagu jääks häbi temast kauem elama.


  • Häbi on mulle üldse kõigist tunnetest kõige rohkem antud ja ma olin seda varem ja hiljemgi Rummusaarel tundnud. Aga mitte nii suurt kui see oli. Need teised olid kui nõgese kõrvetus: õhetasid pisut ja ununesid varsti. Aga see häbi jäi meelde. Ja kuigi mul on praegu mälestuses palju suuremaidki häbisid, pole see ikkagi veel muutunud eimillekski. Võib-olla sellepärast, et sellega koos tundsin ka oma esimest suurt pettumust, sest hiljemgi on see nii olnud, et kui need kaks tunnet korraga mind haaravad, jätavad nad ikka kustumatu mälestuse.
Ent pettumust ilma häbita pole mul kaugeltki nii raske taluda kui häbi ilma pettumuseta. Kuigi tagajärjed peaksid pettumuse puhul olema halvemad, sest eks pettumus ole ju lootusepuu halvaks läinud vili, ja kes seda palju ja sageli sööb, selle veri muutub kibedaks ja keel mürgiseks. Ta kaotab usu, ja lahkub lootuse juurest.
Ent laps, kes seisab lootuse ees, silmad avali ja käsi õieli, neelab esimesed pettumuse marjad nii ruttu ja tervelt alla, et ta vaevalt tunnebki nende kibedust.


Tom võpatas, nagu oleks tal südamest häbi. Ka sellel maalil oli kahtlemata Marge, aga pikkade madujate juustega, ja mis kõige hullem — tema silmadest peegeldus vastu kaks silmapiiri: ühes Mongibello majad ja mäed, teises rand pisi­keste punaste inimestega. "Jaa, see meeldib mulle," ütles Tom. Härra Greenleafil oli olnud õigus. Siiski pakkus see Dickiele tegevust ning hoidis teda pahan­dustest, oletas Tom, — täpselt nagu tuhandeid teisi viletsaid asjaarmastajatest maalikunstnikke kogu Ameerikas. Küll on kahju, et Dickie kuulub nende hulka, Tom oleks tahtnud, et Dickie oleks midagi enamat.
"Mul pole lootustki oma kunstiga maailma sütitada," tunnistas Dickie, "aga ma ammutan sellest suurt naudingut." (lk 44)
  • Temas kobrutas viha, kiindumuse, kärsituse ja masenduse kummaline segu, mis mattis hinge. Ta tahtis Dickie't tappa. See mõte ei tulnud talle sugugi esimest korda pähe, kuid seni — kord või kaks või kolm — oli see olnud vaid vihast või pettumusest kihvatanud uid, uid, mis kohe kadus, jättes asemele häbi. Nüüd mängis Tom selle mõttega päris tükk aega, sest ta kavatses Dickie niikuinii maha jätta, järelikult polnud enam põhjust häbi tunda. (lk 69)
  • "Olen paipoiss, aga mul on sellest kõrini," kurtis Tom. "Vahin siin ainult viisakusest ja et aidata. Kui veel mõni reporter mu majja trügib, saab ta otse­ kohe haavlilaengu tagumikku." Tom oli tõesti ärritunud ja nördinud, seda oli häälestki kuulda.
"Saan sinust väga hästi aru," tundis Peter kaasa. "Tead, ma sõidan mai lõpus koju. Kui tahad, tule Iirimaale. Seal on haudvaikne, seda ma sulle ütlen."
Tom vaatas talle otsa. Peter oli oma iidsest Iiri lossist rääkinud ja ka fotosid näidanud. Mõte Dickie'le vilksatas läbi Tomi aju nagu lummutis, nagu õel kalbe tont. Sellepärast, et Peteriga oleks võinud minna samamoodi, mõtles Tom. Ausa­meelne, pahaaimamatu, naiivne ja õilis. Ainult et tema moodi polnud Tom mitte natukestki. Ent ühel õhtul oli ta Peteri meeleheaks kõnelnud inglise aktsendiga, matkinud Peteri kombeid ja kõigutanud rääkides pead ning Peterile oli see kangesti nalja teinud. Seda poleks tohtinud teha, mõtles Tom nüüd. Tal oli häbi. Häbiväärne oli ka mõte, et Peter oleks võinud olla Dickie asemel. (lk 181)


  • See oli toosama tuttav häbi, mis vaevas meid pärast puhastusoperatsioone, iga kord, kui tuli pealt vaadata või taluda mõnd teotust - häbi, mida sakslased ei tundnud, aga mida tunneb aus inimene, kui seisab silmitsi teiste süüga, süüga, mis pelgalt oma olemasoluga närib hinge seest, sellega, et teda ei saa tegelikkusest kõrvaldada ja et su hea tahe oli olnud kas tühine või vähene ja maailma kaitsmiseks polnud sellest piisanud.
    • Primo Levi, "Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Mailis Põld. Vagabund, 2004, sari "Luukamber", lk 150


  • Ta võttis mu käest šampanjaklaasi, suudles mind ja ütles: "Nii, Bridget Jones, nüüd ma näitan sulle, kuidas midagi palutakse," võttis mind oma kätele, kandis mu magamistuppa (seal oli nelja sambaga voodi!) ja käitus nii, et kui ma peaksin kunagi tulevikus ruudulist V-kaelusega džemprit nägema, siis ma lahvatan häbi pärast momentaanselt punaseks.
    • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 302


  • Jumaluke, kuidas Maie oleks tahtnud praegu oma nina vastu Iigo kaenlaauku toppia ja tema lõhnu endasse hingata. Et lõhnad ja Iigost voogav armastus uhuksid Maie häbi minema. Suur häbi oli küll läinud — Maie ise häbistas häbi minema —, aga jäägid ei tahtnud lahustuda.


  • Raamatu "Aeg Prahas" kirjutamise ajal laheneb ka Pentti räpaste aluspükste saladus. Oma arvates oli ta musta pesu pesumajja viinud, aga see oli hoopis triikimistöökoda, kus ta kakaplekilised aluspüksid hoolikalt üle triigiti. Asi selgus alles majutuskohas, kui ta töökoja korraliku pakendi avas. Penttil oli nii häbi hakanud, et ta ei läinudki enam Praha linna pealt pesumaja otsima.


  • Katsudes aru saada, mis temaga lahti on, luges ta läbi hea hulga arstiraamatuid. Pärast mitmeid raamatukogus käimisi ja paljude lehekülgede lugemist leidis ta ühest raamatust peatüki paanikahäire kohta. Ta oli otsitava leidnud. Kirjeldus oli nii tabav, et ta oleks võinud selle peatüki ise kirjutada, kuid ainuüksi sõna "paanikahäire" sundis teda raamatut kinni lööma ja häbi enesekontrolli täieliku puudumise pärast tegi abi otsimise võimatuks.
Psühhiaatriakabinetti helistamine ei tundunud olevat võimalik. Ta ei osanud isegi kõige pöörasemas fantaasias välja mõelda, kuidas seda vestlust alustada. Ta soovis, et ambulatooriumi arst oleks taibanud, mis tal viga on, kuid sai isegi aru, et oli talle liiga vähe niidiotsi andnud.
Niimoodi muutus ta iga päevaga kartlikumaks ja ebakindlamaks, ja jõudis käibemaksuraha kadumise kohta saadud teate peale ägedasse kriisi.
Ta oli täielikus tegutsemishalvatuses.


  • - Kas sul kondosse on? küsis Prulla isalikult ja ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Prulla nägi mu näost ära, et ma olin valmistunud tuumasõjaks ja hiinlaste okupatsiooniks, aga mitte Tõeliselt Tähtsateks Asjadeks. Ta ohkas sügavalt, matsutas suud ja keeras kirjutuslaua lukkukäiva sahtli lahti. - Vali välja, kutsus ta.
Ma läksin sahtli juurde ja nägin, et ta on valmistund seksiks iga hiina okupandiga.
  • Tuija Lehtinen, "Tiivad varvaste vahel". Tõlkinud Sander Liivak, 2005, lk 23


  • [Põrsad teki sees sinepise dipikastmega:] Ma kardan, et häbistasin ennast - või oleksin häbistanud, kui mul oleks mingi häbitunne -, kui ma nende näksidega esmakordselt kohtusin 4. juuli tähistamise peol Hamptonis, mille korraldasid mu sõber ja agent Ed Victor ning ta naine Carol Ryan. Ma hoidsin kelnerit sõna otseses mõttes pantvangis. Sõin neid ampse terve peoaja ning kui kõik teised olid lahkunud, istutasin end sohvale maha ja tegin lõpu peale ka neile, mis olid veel alles jäänud.
Ja milliseid kahetsuspiinu ma pärast kodus kannatasin, et polnud suutnud süüa rohkem! Nii et ma nuiasin toitlustajalt retsepti välja ja siin see on.


  • [Johannes Paulus II ja Daniel:] "Poliitika peab olema tasakaalustatud, et mitte ärritada araablasi - nii muslimeid kui meie kristlastest vendi. Põhjused ei ole jumalasõnas, vaid poliitikas... Sa mõistad seda minust pareminigi." Ta justkui ootas kaastunnet, kuid ma ei saanud, ei saanud pidama...
"Ei tahaks küll sinu asemel olla," ütlesin mina. "Kus on poliitika, seal on ka häbi."
  • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013, lk 328


  • [Agnessa:] "Hea, kui häbigi on, siis pole veel kõik kadunud."
    • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 92


  • See koht siin, vastik ja kitsas, rõskusest märgade seintega, sügaval maa all, ainsagi päikesekiireta - kas see on siis midagi muud kui hauakamber? Ainult siis, kui Zuleihha trügis nurka kempsupoti poole, mis oli tehtud suurest ja kõmisevast plekkämbrist, ning tundis, et tema põsed õhetavad häbist, veendus ta, et ei, veel oli ta elus. Surnud häbi ei tunne.
    • Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2017, lk 124



  • Pioneer on eeskujuks kõigile! Olin väga uhke, kui mind pioneeriks võeti. Aga sain kohe ka häbi tunda, sest kui õpetaja küsis, kust tuleb sõna "pioneer", siis ma vastasin, et "pojengist" (pion vene keeles). Terve klass ahhetas ja ma ise läksin punaseks nagu pojeng.
  • Pioneerilikus järeleandlikus vanuses võib uhkusest ja häbist nagu plastiliinist voolida mis tahes riiklikule ideoloogiale meelepärase organisatsiooni. "Ole valmis!" – "Alati valmis!" – see loosung on tugevam kui tema peidetud tähendus. Tahes-tahtmata saab sinust ettur, sõdur, ori, alluv – sind väänatakse, nagu tahetakse.

DraamaRedigeeri

  • Kui rumal teeb midagi, mille pärast tal on häbi, siis nimetab ta seda oma kohuseks.
    • When a stupid man is doing something he is ashamed of, he always declares that it is his duty.
    • George Bernard Shaw, "Caesar ja Kleopatra", 1898, III vaatus

LuuleRedigeeri

Oo häbi, teotus! Kaugel rannakaril
hirm naerdes virutab mul' kaela nööri,
et peagi maas end leian jälle naril,
kus embab tuul mind läbi ahjulõõri,

kus rõskest kivimüürist ilmub ere
ja külm skelett, et vanduda mul' truudust,
kus järab seinu hiirte kisklev pere
ja sisse sügisvihm lööb aknaruudust.


Ja kui ma sinna vahest jälle tulen,
kus kodumände kohab tuulte käes,
siis minu isa ruttab vastu mulle
ning rõõmsat muhelust ta näol ma näen.

Kõik on ju alles, aga ometigi
nüüd nagu piinlikkus mu tundeid seob.
Ja siiski üsna tema põse ligi
kui väike laps ma tahaks hoida peod.

  • Ilmi Kolla, "Minu taat", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 32-33

AllikataRedigeeri

VanasõnadRedigeeri

  • Ega häbi ole härja suurune, häbi nii suur kui tehakse.
  • Häbenemine ei teota tütarlast.
  • Häbi Hiiumaal äkkeks tehtud (ütlus häbistajale).
  • Häbi läks härjaga randa, rannast mere jääle, kukkus sisse karsumdi.
  • Häbi nii suur kui häbenetakse.
  • Häbi rääkida, vaev vait olla.
  • Lühike au, suur häbi.
  • Parem auga hauda minna (surra), kui häbiga elada.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel