Vihm

Vihm on sademed, mille käigus langevad maapinnale vedela vee piisad. Vihm teeb märjaks, mistõttu pärast vihma tuleb kuivada. Et lükata vihm enda kohalt kõrvalseisjate krae vahele, kasutatakse vihmavarju.

Piibel

vesi kulutab kive,
vihmavaling uhub maamulla -
nõnda hävitad sina inimese lootuse.

Iiobi raamat 14:19

Laulge Issandale tänuga,
mängige kandlel kiitust meie Jumalale,
8 kes katab taeva paksude pilvedega,
kes valmistab maale vihma,
kes laseb tärgata rohu mägedele,
9 ta annab loomadele nende toidu
ja kaarnapoegadele, kes teda hüüavad.

Psalmid 147:7-9

Proosa

[Lesta:] Peale sügisese vihma tärkavad seened, peale kevadise — luuletajad.
- Oskar Luts, "Suvi", (1987, 8. trükk), lk 329

Selle aasta oktoobrikuu teisel poolel sadas nimetatud kubermangus kestvalt vihma. Oleks ta ometi tilkunudki, piisk piisas olnud, aga ei: juba teist nädalat keriti nagu jäähalli villast lõnga madalatest pilvedest maha! Pori mulksus ja lirtsus. Lehkasid hobusetekid ja hobused ise veel hullemini, lehkasid koerad ja lambad, läbivettinud vammused ja jalanartsud. Emajõgi ajas üle kallaste, luhad lainetasid — vesi sulises oktoobriöödel süsimustana Peipsi poole, kandes ainult käänukohtadel oma tumedal turjal roostevärvilist linikut — linnakuma. Männimetsad jõe paremal kaldal mustasid sajuses öös, neis oli sadat seltsi musta: küll mustjaspruuni, tuhmi nagu kodukootud villane, küll sinkjasmusta, nõrgalt läiklevat nagu vedel pigi, küll sügavalt musta karvastki — nagu nõgi korstnakülgedel... Vastu keskööd ärkas tuul, puhus nii, et paindusid pedajate ladvad ja puistasid suisa vett metsa alla. Ja nüüd ei sadanud vihma enam otsejoones pikuti taevast maha, nüüd keris tuul seda ristipidi maa ja taeva vahel suhu-silma, ninna-kõrva! Krobelistelt tüvedelt sirises vett alla, seda neelas niiskusest paksuks paistetanud sammal. Sabises, sulksus, tilkus ja tilises tasa. Sammal oli juba liiga palju neelanud ja hakkas luksuma...
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 5

Mai keskel oli Tom ostnud pileti Kreekasse, ilm oli läinud aina ilusamaks ja teinud Tomi rahutuks. Ta oli üürinud auto ning sõitnud Veneziast Brenneri kaudu Salzburgi ja Münchenisse, Triestesse ja sealt edasi Bolzanosse, ning ilm oli olnud imeilus, ainult Münchenis oli teda tabanud kerge kevadine vihmasabin, just siis, kui ta jalutas Englischer Garten'is, aga ta polnud ulualust otsinud, vaid edasi kõndinud, esimesest Saksa vihmast lapsikus vaimustuses.
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 183

Las sajab pealegi vihma, kui tahab, see on ikkagi kõigest kevadvihm, mõtleb Madlike. Kevadvihm – sellest sõnast on juba kuulda, kui mõnus see on, jah, tulgu pealegi kevadvihma!
- Astrid Lindgren, "Madlike ja Jaanikingu põnn"

Väljas sadas. Vihm langes peente piiskadena kõigi katuste peale, kõigi tänavate peale, kõigi aedade peale, mere peale, just nagu poleks seal veel küllalt vett, ja mägede peale võib-olla ka. Me peaaegu ei näinudki vihma, ja õhtu hakkas kätte jõudma. Pesunööride küljes rippusid tilgad ja mängisid tagaajamismängu, ning aeg-ajalt kukkus mõni alla ja venis enne langemist pikaks-pikaks, sest näha oli, et kukkuda polnudki nii lihtne. Sadas juba kaheksandat päeva, sadas peent vihma, mis polnud ei tugev ega nõrk, ja pilved olid pungil täis, nii täis, et riivasid kõhuga katuseid. Vaatasime vihma.
- Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 17

Tartu-ema soolotants algas, kui vihm ümbritses meid nagu hall kardin. Suurrätikut pea kohal hoides ja meestekalossid jalas lartsumas, jooksis ta ümber majanurkade. Igale poole, kus vihmaojad maha ladisesid, pani ta ämbrid alla. Läbimärjana seisatas ta keset õue, vaatas heakskiitvalt taeva poole, tegi paar lustakat hüpet ja tormas märgade seelikuvoltide tilkudes tagasi majja.

Õues kõmises, mürises ja paukus. Lapsed jooksid ühe akna juurest teise juurde, salajas lootes näha tõelist pikselööki, tõelist tulekahju, erutuse tõelist dramaatilist kulminatsiooni.

Lõpuks oli padu möödas. Teedel voolasid jõed. Koreograafiline liikumisskeem muutus nüüd isikupärasteks improvisatsioonideks. Lapsed lasti paljajalu õue - et nad kasvaksid - ja nad sööstsid rõõmsalt poriloikudesse. Tartu-ema hakkas raskeid veeämbreid sisse tassima. Tallinna-ema seisis akna all ja vaatas, kuidas vihmakardin moondub helehallist sifoonist hõredaks tülliks. Ta tegi akna lahti ja laskis osoonipahvaku sisse. Mamma seisis kojatrepil ja hüüdis proua Puškinale:

"Tulge välja vaatama!"

"Aah," ohati naudinguga.

"Tulge vaatama!"

Nüüd kostis ainult väsinud solinat. Puulehed tilkusid. Siit-sealt hakkas paistma sinist taevast.

Õhtul pesti juukseid. Lapsi tuli üleni pesta. Meil oli loodusrahva iseenesestmõistetav usk vihmavee õnnistusse. Maa jõi janu täis. Loodus sirutas end. Lapsed kasvasid. Juuksed kasvasid.

Käbi Laretei, "Peotäis mulda, lapike maad", tlk Anu Saluäär, 2010, lk 129

Aeg õpetab taevast värve ja ilma vahetama. Samal hetkel, kui sünnib aeg, sünnivad ka kõik lood ning vihm läheb üle. Enne kui aeg leiutatakse, on võimalik üksnes vihm. See on kogu aeg sadanud ja jääbki sadama.
- Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 5

Sadas suvist vihma, kuigi vihm ise ei paistnud seda teadvat, kallates vett sama vihaselt nagu talvine torm.

Preili Perspicacia Tick istus hõreda heki hädises varjus ning uuris universumi. Vihmale ei pööranud ta tähelepanu. Nõiad kuivavad ruttu.

Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 7

Vihma sajab ja ma seisan aias. Ma näen, et sa oled oma töötoas, istud seal. Tundub, et sa loed, igatahes istud sa ettepoole kummargil, su pilk liigub mööda joont, selles toas, kus on lihtne ümmargune lamp, üksildane maakera, mis tiirleb ümber su pea, vihm on aknaklaasile triibud joonistanud, need lähevad laiali ja saavad jälle kokku, klaas loobub olemast klaas, muutub veeks, ma olen vihmast, selle sees olemisest läbimärg, ma lähen tuppa, sinu juurde, see ei lõpe ega lõpe ära, see külm vihmavesi, ma seisan vihma käes, sinu toas sajab vihma, laest alla vaipade peale, piitsutab akendele, ma olen vihm, ma sajan ja sajan, kõik sajab, aga mitte sinu peale, sa vaatad mulle otsa, naeratad, pöörad pilgu uuesti raamatusse.
- Merethe Lindstrøm, "Talvearhiivid", tlk Riina Hanso, 2016, lk 78

Luule

Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt.
Las ta räägib! Ta sõnad on rängad. Juba mõistan ma mõndagi neist.

Betti Alver, "Tuulelapsed"

Vihm teeb toredaid asju

Vihm on esteet
Vihm paneb naised seelikuid kergitama
seda kõrgemale
mida ilusamad põlved
vihm teeb lollidele tsss...
otse lagipähe

Jaan Kross, "Vihm teeb toredaid asju" kogust "Vihm teeb toredaid asju", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 413

VIHMAD MIND ON ARMASTANUD JÄRJEST
kaela mulle langend kõrgest kärjest

Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 89

Pea suu
lahti kui sajabcdefghijkuisajabcdefghijklahtikuisajab
cdefghijklmnopeasuulahtikuisajabcdefghijklmnopqrsa
jabcdefghijklmnopqrsuulahtikuisajabcdefghijklmnopq
rstuvõäöü

Paul-Eerik Rummo, "Vihma maitsest", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 245

meie suve üks-ja-sama skeem
kõrget rohtu marjaõisi heina
maasikaid ja vihma vastu seina
kuuseriisikaid siis talikrüsanteem

Viiu Härm, "*meie suve uks־ja ־sama skeem...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 32

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal.
Vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Hando Runnel, "Öö lõhnab..." kogus "Mõru ning mööduja" (1976), lk 42; lauldakse viisil: Ludwig van Beethoven, "Ood rõõmule"

vihma nägu on tänane lumi
tänane keel sajab suust
ja sõnadest alla nagu raudteeliiprid
maa alla söekaevandustesse

Joanna Ellmann, "*vihma nägu on tänane lumi...", rmt: "Peegeldused tundmatust", 2020, lk 29

Film

Vihmaga me rajale ei lähe!
- Filmist "Vallatud kurvid" (1960)

Vanasõnad

Ega vihm (lumi) taeva jää.
Enne jaagupit palu vihma, pärast tuleb isegi.
Enne jaani palu vihma, pärast jaani talu vihma!
Kaste on vihma karjapoisike.
Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab.
Kuu kehib kuiva, päev sapib sadu.
Mine vihma käest ära, satud räästä alla.
Nutused vihma lapsed, ei nuta kuiva lapsed.
Parem päeva kuumus kui vihma vilu.
Soe vihm vend, udu onupoeg.
Vihma sajab laisale, hea ilm virgale.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata ka

Vikerkaar