Krüsanteem

Krüsanteem (Chrysanthemum) on taimeperekond korvõieliste sugukonnast, aretatud on tohutu hulk krüsanteemisorte.

Johanne N. L. Frimodt, "Krüsanteemid"
Jenny Villebesseyx, "Krüsanteemid vaasis"
Anna Gumlich-Kemp, "Lillevaikelu portselanfiguuriga"


ProosaRedigeeri

  • Surnuaias oli rõske ja troostitu. Narmas krüsanteemid norutasid uduhämus ja kirstutegija poeg tuli kadunu mälestuseks pandud küünalde juurde sooja saama. Ta vedas järel nööri otsa seotud konservikarpi, mis pidi hobune või auto olema. Surnukuuri ees seisvatest mustadest mantlitest ei teinud ta väljagi. Mantlid tammusid jalalt jalale, kuulasid plekk-karbist hobuse plärinat ja katsusid kurbadena näida.
    • Jaroslava Blažková, "Nailonkuu". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika, 1968, LR 28/29, lk 7, jutustuse algus


LuuleRedigeeri

Oi, kurb on elu ülikonnal,
mis kasu on sust ühiskonnal.
Mis sest, et oled peen, nööpaugus krüsanteem,
kuid ühtegi kirjut kleiti eal ei näe.

  • Henno Käo, "Ülikond" (laulutekst A. P. Carteri viisile, ansambel "Kukerpillid")


Küsin sinult, kuidas saab nii olla:
meel on kauge, maine jääb eemale.
Noppides krüsanteeme idatara ääres
silman kauguses Lõunamäge.


meie suve üks-ja-sama skeem
kõrget rohtu marjaõisi heina
maasikaid ja vihma vastu seina
kuuseriisikaid siis talikrüsanteem

  • Viiu Härm, "*meie suve uks־ja ־sama skeem...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 32


mind juukseidpidi kaasa viib üks mürin
ja rihmad tõmbavad mu vanasse süsteemi
kes toob mu päitsisse kui veskisse ma suren
su pluusi alt kaks valget krüsanteemi


tea meie oleme ka täna tuld
kuldmusta näinud visklevat kui loom
me hingeõhus käsivartes kuld-

sel nahal tuksleval kui metronoom
külm krüsanteemiõite siivutus
ja lõhn ja õhus kõdumulla joom

  • Andreas Kalkun, "*** tea meie oleme ka täna tuld", Vikerkaar 1/2 1997, lk 63