Viiu Härm

eesti näitleja ja luuletaja

Viiu Härm-Rummo (sündinud 3. juulil 1944 Tallinnas) on eesti näitleja ja luuletaja. Ka tema abikaasa on vahel väikestviisi luuleldusi treinud.

Vasakult paremale: Viiu Härm, Veronika Portsmuth ja Olav Ehala XI noorte laulu- ja tantsupeol.

"Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast" muuda

Tsitaadid väljaandest: Viiu Härm, "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978.


suve põlemise kurkuhakkav ving
pilvedel on järel lohena mu hing
lähen hingetuna üle välja ning
sellele on kukkund üksik käoking

  • "*suve põlemise kurkuhakkav ving...", lk 7


usse ja maasikaid tuleb pidada silmas
hulkudes läbi rohu
sellel on kerge elada suvel maailmas
kellel ei ole nohu

mis kõik lõhnab ja kannab hinge seest tuulde
viimase mõrkja vimma
haistan õhku ja maasikavärv imbub huulde
lasen kõik minna

  • "*usse ja maasikaid tuleb pidada silmas...", lk 12


tika rand tema kadakaseljad
ja ämblike härmamäng
ja mere poolt rahude jooned
poolkinniste vete äng

  • "*tika rand tema kadakaseljad...", lk 13


põeme koos läbi sügise
meeli on haavanud kihvad
needsamad tuulehood
äkitselt jõudnud vihmad

ja siis nagu haigele lohutus
tuleb tagasi vana suvi
me hoiame hinge kinni ning
selles soojuses langeb lumi

  • "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", lk 18


kuid mind on kuulda ümber uue maja
kus pole ühtki leebet leinakaske
kus aasalt põrkub lepakaarte kaja
kuusk torgib auke tõusva täiskuu vaske

kus rukkipõlde aknasse ei küüni
ja pole ühtki vanaemahäält
kuid augusti ja tema ädalrüüni
ma jõuan kadumatu ilma päält

laudtrepp on istumiseks siingi sama
kes jaksaks oma lapsepõlve reeta
nia tõusen aastaid kukku jalutama
ning lähen teele otseteed ja teeta

  • "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", lk 22


vanaema ei teadnud
vastata lillede nime
siis kui me põldudelt tulime
ja nimesid küsisime

vanaema imestas
kui seadsime kõiki neid klaasi
ta kutsus neid ühtviisi roosideks
ta majas ei olnudki vaasi

  • "*vanaema ei teadnud...", lk 26


vihm seob katuseõlgi
olen laudi peal heintes
põldudel kõrrepõllgi
aega teatab ja seintes

palkidest urgitseb puru
veel üks sügisekäsi

  • "*vihm seob katuseõlgi...", lk 27


see talvine kustuv küla
suvel poetamas mõtlikke ätte
istuma lävepakkudel
ja lehvima kuivatusrätte

ning linlaste ujumisriideid
nagu randunud laevade lippe
ja võõraid lapsi kes jooksevad
üheks küla kaugemaid tippe

  • "*see talvine kustuv küla...", lk 34

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel