Ämblik

Ämblikulised (Araneae) ehk rahvapäraselt ämblikud on ämblikulaadsete selts, kus on üle 42 000 liigi, neist Eestis üle 520 liigi. Ämblikel on kaheksa jalga, kehaväline seedimine ning võime võrguniiti toota, mitmed liigid koovad saagi püüdmiseks võrke.

Ämblik Nasza kõrbejoonisel Peruus. Aerofoto.

Johanna Helena Herolt, "Ämblik ja madu" (u 1703)

Odilon Redon, "Naeratav ämblik" (1887)

Niels Peter Rasmussen, "Kolm koduvarblast jälgivad ämblikku" (1902)

Emma Beach Thayer (1850-1924), Porcelain-White Spider, s.d.

Ämblikukujuline ehe aurupungi stiilis, autor Daniel Proulx.

Louise Bourgeois, Maman (2001, pronks, marmor, asub Guggenheimi muuseumi juures Bilbaos)

Piibel

Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala,
ja jumalatu inimese lootus kaob.
14 Ta usk on härmalõnga sarnane
ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.

• Iiobi raamat, 8:13-14

Proosa

• Ämblik on ennustav loom.

Kujuvad ämblikud metsa ja nurmele võrku, tuleb ilusaid ilmu. Kui ämblik võrgu silmade ette veab, on kiri oodata.

Ämblik on õnnetooja. /---/

Tuleb ämblik riide peale, saadakse hea sõbraga kokku.

Ämblikku ei tohi tappa: muidu kaob õnn (Ambla). Tartumaal väidetakse just vastuoksa: ämblik tuleb kohe tappa, kui teda nähakse, — muidu juhtub majas kahju. Kord roninud ämblik magaja suu peale ja lämmatanud magaja (Avinurme).

Kui kõrrepõld ämblikuvõrke täis, on hea kalasaak. Hommikune ämblikuvõrgu nägemine tähendab halba: sel päeval ollakse kõige töö ja tegemisega nagu võrgus kinni (Rõuge).

Läheb ämblik võrku, tuleb kuri ilm; tuleb ta võrgust välja, — hea ilm (Viljandi). /---/

Nähakse hommikul üles tõustes ämblikku, tähendab see head; nähakse lõuna-ajal, ei ole nägijal head õnne; nähakse õhtul magama minnes, tähendab see paha (Tõstamaa).

Kui talvel ämblik lumel näha, läheb ilm külmale (Paistu).

Verejooks jääb kohe kinni, kui ämblikuvõrku haava peale pannakse (Jüri).

• Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk", VI peatükk "Loomad"

• [Svidrigailov:] "Meile näib igavik ikka ideena, mida pole võimalik mõista, millegi ilmatu suurena! Aga miks siis tingimata just ilmatu suurena? Kuid äkki, kõige selle asemel, kujutlege, on seal ainult üks toake, midagi tahmunud talusauna-taolist, kuna kõigis nurkades on ämblikud, ning see ongi kogu igavik."
  • Fjodor Dostojevski, "Kuritöö ja karistus", IV osa, 1. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare

• Tänapäeval, kui põllumajanduse on vallutanud masinad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, püha kunsti üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudes põldudel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrred nugadega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kui vili on niidetud, saabuvad teised, auru jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad.
  • Frederi Mistral, "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 123-124

• Iga roosiõie tihkete siidlehtede vahel elasid tillukesed krabisarnased ämblikud, kes sibasid küljetsi minema, niipea kui neid häiriti. Nende väikesed läbipaistvad kehad olid sellesama õie värvi, kus nad elasid, - roosad, kreemikad, veinpunased ja võikollased. (lk 39)
• Ma leidsin, et väikesed krabiämblikud võivad niisama edukalt nagu kameeleonid värvi vahetada. Võtke ämblik veinpunaselt roosiõielt, kus ta kükitab nagu lihvitud korall, ning asetage ta jaheda valge roosi õiesüdamikku. Ja kui ämblik sinna pidama jääb - enamasti jääb - , siis võite näha, kuidas ta aegamööda kahvatumaks läheb, nagu oleks ta kohamuutusest verevaeseks jäänud, kuni ta kaks päeva hiljem istub valgete kroonlehtede vahel nagu helendav pärl.

Ma avastasin, et fuksiaheki all kuivas leherägas elas hoopis teistsugune ämblik, väike tige kiskja, osav ja tapahimuline nagu tiiger. Ta hiilis oma leheriigis ringi, silmad päikese käes kilamas, aeg-ajalt seisatades ja karvastele koibadele püsti tõustes, et ringi piiluda. Märgates mõnd kärbest päikese paistele mõnulema jäävat, tardus ämblik paigale, hakkas siis lausa lehe kasvamise aeglusega edasi liikuma, nihkus märkamatult üha lähemale ja lähemale, kinnitades aeg-ajalt oma päästenööri lehtede külge. Lõpuks, kärbsele päris külje alla jõudnud, jäi jahimees seisma, nihutas veidi jalgu, otsides paremat toetuspunkti, ja kargas siis otse tukkuva kärbse peale, jalad karvaseks kallistuseks harali. Ma ei näinud kordagi, et need väikesed ämblikud oleksid oma ohvri minema lasknud, kui nad juba õige positsiooni sisse olid võtnud. (lk 40-41)

• Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007

• Meie puukuuris oli midagi juhtunud. Seal oli võrkantenn. See oli punutud peenikestest siidiniitidest ja nägi välja nagu suur täht. Sellest veidi eemal, uksepiida ülemises nurgas, istus sagrine ämblik nagu mõni tolmune lill. Istus ja vist katsus mõnda raadiojaama kätte saada. Korraga kuulis ta suminat. Nagu siis, kui algab muusika, mis on kaugel ja halvasti häälestatud. Sumin lähenes. Siia lendas kärbes. Suur lihakärbes. Puudutas tiivaga antenni - ja juba ta oligi end ämblikuvõrku mässinud. Ämblik ajas end korraga laiali. Ta ei olnud enam nagu tolmune lill. Ta oli kohutav. Ta oli nagu mädanenud murel pikkadel karvastel jalgadel.
  • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 83

• Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks.
  • Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977, lk 6

• Uexküll ütles, et inimene pole suurt parem kui ämblik.

Ämblik näeb ja kuuleb halvasti, tema haistmismeel pole samuti kuigi arenenud, teda ümbritsev maailm on niisiis ta meelte poolt piiratud. Aga ämblikul on võrk, mille abil ta sirutab oma meeled endast väga kaugele. Ta tunneb väga täpselt, võrgu vähimastki liikumisest saab ta aru, kui kaugel ja kui suur on võnke põhjustaja.

Hommikuti, kui Diakonissifondi lastekodus välja aeda hiilisid, enne kui teised ärkasid, isegi enne õdesid, rippusid põõsaste vahel ämblikuvõrgud. Niitidesse olid takerdunud kastepiisad, mis püüdsid päikesekiiri. Kui siis võrku puudutasid, ka väga-väga tasakesi, ei tulnud ämblik kohale; oleks olnud tore ta välja meelitada, aga tema tundlikkus on nii palju suurem kui inimesel, ta sai aru, et võrku katsuv olend on liiga suur ja võimas. Isegi kui ta oli päris väikene.

Inimene pole sellest ämblikust palju parem, ütleb Uexküll.

• Peter Høeg, "Piiri peal". Tõlkinud Tiina Toomet, 2004, lk 207

• Küsida kirjanikult, kes loodab olla vähegi tõsiseltvõetav, kas tema teosed on autobiograafilised, on sama hea kui küsida ämblikult, kust ta oma niiti ostab. Ämblik saab oma niidi omaenese soolikatest ning kirjaniku teosed tulevad sealtsamast.
  • Robertson Davies, kiri kogumikust "The Merry Heart: Reflections on Reading Writing, and the World of Books" (1996).

• Geneetikateadus Kettal jooksis rappa juba varases staadiumis, kui võlurid püüdsid eksperimendi teel ristata selliseid tuntud subjekte nagu kärbes ja magus hernes. Paraku ei suutnud nad põhitõdesid täiel määral mõista ning katse tulemus - mingisugune pinisev ja roheline oataoline asi - elas lühikese kurva elu, enne kui mööduv ämblik selle ära sõi.
  • Terry Pratchett, "Ürgsorts". Tõlkinud Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, 2001, lk 63

• Isegi kõige tavalisemas tundmatus peldikus võisid peituda pisemat sorti koledused, näiteks herilasepesad, suured ämblikud, salapärased sahistajad katuse all ja kord, ühel eriti karmil talvel, koguni väike talveunes karu, kes kogu perel ägedat kõhukinnisust põhjustas, kuni neil lõpuks õnnestus teda veenda heinaküüni ümber kolima. Nõia peldikus võis olla mida iganes.
  • Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik, 1999, lk 22

• [Ron:] Et sa teaksid, kui ma olin kolmeaastane, muutis Fred mu - kaisukaru suureks vastikuks ämblikuks, sest ma tegin tema mänguluua katki. Sulle ei meeldiks nad ka, kui sa hoiaksid oma kaisukaru süles ja äkki oleks sellel liiga palju jalgu ja...
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja saladuste kamber". Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 2000, lk 137

• [Horace Slughorn:] Jää jumalaga, Aragog, akromantulate kuningas, kelle pikka ja ustavat sõprust ei unusta need, kes sind tundsid! Kuigi sinu keha kõduneb, jääb sinu hing püsima sinu metsakodu vaiksetesse võrkumähitud soppidesse. Edenegu sinu paljusilmne sugu ja leidku sinu inimestest sõbrad lohutust selles kaotuses, mis neile osaks on saanud.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005, lk 416

• Niikaua, kui ma olen veel laps, pean ma leppima vist ainult selle ämblikuga, kes elab minu toa akna vahel. Selle ämbliku nimi on Saladus.

Ma arvan, et emmel ei oleks selle üle väga hea meel, kui ta teaks, et mul on ämblik akna vahel. Mis sest, et ta ei haugu ega ilasta ega kraabi mööblit ja teda ei pea välja pissile viima. Kindlasti meeldiks emmele ikkagi rohkem kass või koer.

• Kristiina Kass, "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013, lk 23

• Samal ajal kui sina oma oste teed, silmitsen mina vasest vanni, milles juustu valmistatakse. Seal on veel selline naljakas tööriist, pooleldi reha, pooleldi hari, mille terasharjased lõikavad kalgendunud piima väikesteks maisiterasuurusteks tükkideks, juustuteradeks, millest valmistatud juustukerasid ma keldris nuusutada saan. Ma paitan keldrihämaruses nende niiskeid soolaseid pärgamenditaolisi koorikuid. Sa juhid tähelepanu ühele tähnilisele kerale, mille pinnalt tõuseb tolmu, kui juustumeister seda hõõrub. "Vaata lähemalt," ütled sa. Ma märkan täpikesi. "Need on ämblikud, kes juustukera kooriku valmistavad." (lk 63)
  • Jacky Durand, "Retseptiraamat", tlk Johanna Taiger, 2020

Luule

Sääl jääd mind ootama, sääl jääd vaatama,
just nagu hämmelgas kärblast akna all —
ise peidutanud end piidale!
Nõnda vahid, luurad mu südant sa:
muidu kogemata võiks sinust pääseda —
mure!

• Juhan Liiv, "Mure". Rmt: J. Liiv, "Luuletused", koostanud August Sang. Eesti Raamat 1969, lk 114

Kuid võitmatu su vere igiask,
kui ämblik kuldset vead mu ümber niiti.
Su pale viirastub kui surnud mask,
kus hõõgumas kaks külma malahhiiti.

• Heiti Talvik, "Neli pilti" 2, kogust "Palavik" (1934)

Kes seal ronib mööda seina üles?
Karvane ja väike, mustas kuues.
Liigub kindlalt üles lae poole,
jätnud ettevaatuse ja hoole.
...
Varsti saab ta kohutava lõpu,
pole siis tast kippu ega kõppu.
Ei ta roni enam mööda seina,
ükski kärbes teda taga ei leina.
Peagi on tal elupäevad loetud,
kassi kõhtu varsti maha maetud.
Kassil pole vaja mingit õnne,
kui kõht on täis, siis kohe vajub unne.
...
Ämblikud on väga head loomad.
Neid hoidma peab, nad meile õnne toovad.

• Heigo Mirka, "Ämblik" (esitab ansambel Rock Hotel)

Vanasõnad

• Seadused on nagu ämblikuvõrk: kärbse peavad kinni, aga kulli mitte.
  • Hispaania vanasõna