Põõsas

ProosaRedigeeri

  • Mõningaid sammaldunud kivirahnudest matsid enda alla haisusõstra kobarad (Ribes prostratum, näärmeline sõstar), mis on kena põõsas ega näe üldse oma kurjakuulutava nime moodi välja, ehkki see on tal auga välja teenitud.
    • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389
  • Ja kui Vanemuisele jälle kord pähe tuleb ilus-õitsvale Taaramäele ilmuda, et võsavilus laululugu lüüa, siis leiab ta sealt arvatavasti plakati hoiatava pealkirjaga, et "murru päel ei tohi ümber talduda ja pude ja pösaste külki on kõvvasti kelatud kandlit ja muid kelepillisid riputata". Siis ei jää vanakesel muud üle kui kuhugi lähedasse metsa kõmpida ja puu all kõhuldades võõrkeele aabitsat õppida, sest kõiki muid keeli võib ta siin kuulda, ainult mitte seda keelt, mida kõneldi vanasti. Isegi õrnad Murueide tütred on endale sulgised kübarad pähe pannud ja sädistavad tundmatus murrakus.
    • Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 134-135


  • Ega asjata ei karju varesed ja harakad hädaldades põõsas­tes, kui kuulevad sisaski laulu ehk tunnevad ta lähedust. Ega asjata ei tule vagad kured kaugest mäda­soost põllu- ja niiduäärsetesse võsastikkudesse hir­mutama neid pisikesi lõõritajaid. Vist neil ikka on suur põhjus selleks, et peab ronima ja robistama laiade tiibadega tihedas põõsas, kuhu sisaskid peitu jooksnud. Kindlasti teeb sisask ka teistele lindudelegi kurja, samuti kui inimestelegi. Kägu sööb suve lõpul kanu ja jäneseid, kuid sisask toob endaga kaasa õnnetusi ja teeb inimesevastaseid tempe.


"Sel nädalal oleme toortoidulised," teatas isa kohe, kui ema auto silmapiirilt kadus. "Milleks meil need peenrad ja põõsad siin on! Õhtuti sööme vorste." (lk 43)