Harakas

Harakas (Pica pica) on kriminaalsete kalduvustega linnuliik vareslaste sugukonnast haraka perekonnast.

Proosa

[D'Artagnan ja Athos] "Noh, jumalaga siis, mu armsaim ja parim sõber."

"Pigemini küll nägemiseni, sest ma ei saa siiamaani aru, miks te ometi ei asu elama minu juurde Blois'sse. Te olete ju nüüd vaba, te olete ju nüüd rikas. Kui sooviksite, ostaksin teile ilusa mõisa Chiverny või Bracieux' ümbruses. Siis oleksid teil maailma kõige ilusamad metsad, mis puutuvad kokku Chambord'i laantega. Ja lisaks suurepärased rabad. Teie, kes te armastate jahti, armas sõber, ja kes te tahes-tahtmata olete poeet, leiate seal faasaneid, rookanu ja rägaparte, kõnelemata päikeseloojanguist ja paadisõitudest, mis Nimrodis ja Apollos endas kadedust võiksid äratada. Kuni ostuni elaksite La Fère'is ja me käiksime viinamägedel harakaid laskmas, nagu tegi kuningas Louis XIII. See on meiesugustele vanakestele sobiv mõistlik meelelahutus."

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", I osa, tlk Henno Rajandi, 1959, lk 285

Paigalolek võimaldas neil pühendada suure hulga aega õpingutele, mis seisnesid inglise ja kreeka keele aluste omandamises ja loodusehäälte järeletegemises. Lühikese ajaga õppisid nad kõiki perekonnaliikmeid nimepidi kutsuma, ja siis võtsid nad kombeks salakavalalt oodata, kuni Spiro autosse istub ja tükk maad allamäge sõidab, et siis talle puurinurgast järele karjuda: "Spiro... Spiro... Spiro..." Ja Spirol tuli pidurile vajutada ning maja juurde tagasi sõita, et teada saada, kes teda kutsus. Palju süütut lõbu leidsid nad ka sellest, et hüüdsid vaheldumisi kreeka ja inglise keeles ning kiiresti järgemööda: "Mine ära!" ja "Tule siia!", viies sellega koerad täielikku segadusse. Veel üks trikk, mis neile lõputut lusti pakkus, oli vaeste õnnetute kanade eksitamine, kes oliivisalus lootusrikkalt ringi siblisid. Aeg-ajalt ilmus köögiuksele teenija, kes tõi kuuldavale rea piuksuvaid häälitsusi, mis vaheldusid veidrate luksuvate hüüatustega. Kanad teadsid, et see on söögiaja märguanne, ja ilmusid kõik otsekui võluväel köögiuksele. Niipea kui Parlarakad söögikutse selgeks said, tegid nad kanade elu põrguks. Nad kasutasid kutset kõige ebasobivamal ajal - siis, kui kanadel pärast lõputuid ponnistusi ja kaagutamist ometi oli korda läinud madalatele okstele ronida, või keskpäevase leitsaku ajal, mil nad ennast mirtide alla meeldivale uinakule olid sättinud. Niipea kui nad kenasti tukkuma jäid, alustasid Parlarakad söögikutset, kusjuures üks tegi järele luksumist ja teine piuksumist. Kanad hakkasid närviliselt ringi vahtima - igaüks ootas, et keegi ennast esimesena liigutaks. Parlarakad kutsusid uuesti, veel tungivamalt ja ahvatlevamalt. Äkki kargas mõni nõrganärvilisem kana jalule ja sööstis valju kaagutamisega Parlarakate puuri poole, ning ülejäänud tormasid talle kõigest väest kisades ja tiibu plagistades järele. Nad jõudsid puurivõreni, trügisid ja kaagutasid, tallasid üksteise jalgu ja nokkisid naabreid, ja siis jäid lõõtsutades läbisegi puuri ette töllerdama, kuna siledad ning elegantsetes must-valgetes kuubedes Parlarakad neile ülevalt alla vaatasid ja itsitasid nagu kaks linnavurlet, kes tölbilt tõemeelseid külaelanikke alt on tõmmanud.
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret ja Rein Saluri, 2007, lk 284-285

Harakas laskus sealsamas lähedal kasvavale sarapuupõõsale ja hakkas uudishimulikult naksitrallide poole vahtima. Siis kädistas ta veel korra, sedapuhku juba pisut vaiksemalt. Naksitrallid ei liigahtanudki. Ja harakas sarapuuoksal püsis nüüd samuti täiesti vakka. Ta ei pööranud silmi enam hetkekski naksitrallidelt kõrvale. Ahne pilguga vahtis ta kuldseid aurahasid, mis naksitrallide rinnal heleda suvepäikese kiirtes hiilgasid. (lk 105)
Kaua aega valitses rõhuv vaikus. Ning selles rõhuvas vaikuses mõtlesid Kingpool, Muhv ja Sammalhabe kõik ühte ja sedasama: kes võis küll olla too jultunud varas, kes Kingpoole uinaku ajal tema auraha alatult rinnast lahti tõmbas ja minema viis?

Otsekui vastuseks neile murelikele mõtetele kostis eemalt sarapuupõõsa otsast korraga haraka kädistamist. Kõik kolm naksitralli vaatasid ühekorraga sinnapoole.

"Harakas!" hüüatas Kingpool vihaselt. "Uskuge mind, see on haraka töö!"

Sammalhabe ei pööranud enam pilku harakalt kõrvale. Juba noorusest peale oli ta lindude käitumist alati kõige suurema huviga jälginud ja õppinud selle põhjal nii mõndagi ära arvama. Näiteks oskas ta pääsukeste lendamislaadi järgi eksimatult ennustada järgmise päeva ilma, aga see, kuidas varesed puulatvade kohal kraaksusid, ütles talle otsekohe, kas metsas on ringi liikumas rebane või jahimees. Muidugi polnud ka harakate hingeelu Sammalhabemele päriselt võõras. Ta teadis suurepäraselt, et vargus on harakate maailmas võrdlemisi laialt levinud ja et harakatel on eriline nõrkus mitmesuguste läikivate esemete vastu. Samuti mõistis ta harakate häälitsemis- ja lendamisviisi põhjal teinekord küllaltki teravmeelseid järeldusi teha. (lk 112)

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984

Luule

VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi –
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
...
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas.
... lk
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Alide Dahlberg, "Mutionu pühadepidu", Päiksetar 1/1936, lk 8-9

Läks lepalt lendu harakas
rops-rops-rops jonksaki,
Punnkõhuga parlarakas
rops-rops-rops jonksaki.
Mustvalges kuues uhke vend
rops-rops-rops jonksaki
jäi õhus imetlema end
rops-rops-rops jonksaki.

Peep Ilmet, "Harakas" kogus "Matsalu mailt" (1986), lk 22

Teda jõllitatakse alati nagu smokingis harakat üksiku
maja õuel. Aga ta ei varasta lauahõbedat ega üldse midagi.
Võib-olla loodab, et varastatakse ta ise, et seda teeb mõni tema
jaoks tahtis isik. Nii saaks ta end inimolendina teostada. Tekstide
osas on ta täiesti isemajandav, aga toidukapp on tühi.

Rita Dahl, "Kaarlo Sarkia", rmt: "Aja süda", tlk Elo Viiding, 2020, lk 57

Vanasõnad

Harakas alati sea seljas, ei näe keegi; hunt korra karjas, kõik karjuvad.
Harakas ei sünni varesega paari.
Harva harak sea seljas, vana vares igapäev.
Tütarlaps olgu niikaua külas kui harakas aiateiba peale maha laskub.
Vares varesega, harakas harakaga.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929