Norbert von Schrödl, "Jahi allegooria" (1886)

ProosaRedigeeri

  • Ilves on osav kütt — valgejänesel, metskitsel, rebasel, kährikul või tedrel-metsisel tema käest naljalt pääsu ei ole. Jälgisin kord loomaaias varblasi küttivat ilvest. Umbes tunni aja jooksul lendas ilvese puuri neli varblast. Ükski neist ei pääsenud eluga. [---] Aastate eest murdis ilves Alutagusel terve ja tugeva täiskasvanud põdrapulli. Lumele oli kirjutatud, et ilves hüppas maast oma ohvri turjale ja ratsutas seal seni, kuni purustas põdra kaelasooned ja põder verest tühjaks jooksis. Oma jahisaagi küljest ei olnud kütt söönud suurt midagi. Nii et alati ei tarvitse see olla nälg, mis ilvese jahile ajab, see võib olla vastupandamatu jahikirg. Kassis, olgu ta suur või väike, metsik või kodune, elab kirglik jahimees. Murda on ilvese olemus. Kaotsi ei lähe midagi. Metsas on juba kord nii, et see, mis ühest jääb vedelema, on teistele toiduks, aga nende ülejääkidest saavad omakorda söönuks kolmandad. Ja nõnda edasi, kuni saab ära kasutatud viimne kui toiduraas. (lk 14)


  • Vaikses, kuid jahedas kõrbeöös heidab kuuvalgus maapinnale õrnu pitsilisi varje. Sadie hüples auto ees mõned jardid ja hakkas siis, nina maas, alusmetsas ringi nuuskima. Mõne hetke pärast hakkas koer valjusti haukuma. Iseloomulik klähvimine tähendas, et peni oli mõnd kõrbelooma hirmutanud. Arvatavasti jälitas Sadie sedasama nende lähikonnas elavat vana vintsket rohtlajänest nagu alati. Rituaalne jaht kestis päevast päeva tundide kaupa, ilma et kumbki loom oleks seda eriti tõsiselt võtnud. (lk 18)