Sest Hiireke oli ilus. Ta oli täiuslik, nii habras ja peen, et iga kord teda vaadates tundus, et see on esimene kord. Ta vapustas samamoodi nagu teejoomine õhukesest mittemidagiütlevast tassist, mis paljastab lõpuks tassi põhjas tillukese figuuri, poolliblika, poolnaise, kes kummardub su ees, käed varrukates peidus.
Nagu ma aru sain, olid naisel tumedad juuksed ja kas sinised või pruunid silmad. Kõige olulisemad olid pikad ripsmed ja nende kohal kaks kaarduvat sulge.
Tal oli seljas pikk tume keep, mida kannavad vanamoodsates filmidesvälismaale rännanud inglannad. Seal, kus käed keebi alt välja tulid, oli hall karusnahk — niisamuti ääristas karusnahk kaela ja karvane oli ka pea ümber hoidev kapuuts.
"Väljapeetud hiirelikkus," otsustasin ma.
Katherine Mansfield, "Je ne parle pas français", tlk Anne Lange, rmt: "Tass teed", Loomingu Raamatukogu, nr 11-13, 2000, lk 109
Sestap oli jõgi Orlando ja Saša päralt; nii kutsus noormees vürstitari lühiduse mõttes ja seetõttu, et sellist nime oli kandnud valge polaarrebane, kes tal oli poisipõlves olnud — loom, kelle kasukas oli pehme kui lumi, hambad aga teraskõvad ja kes hammustas Orlandot nii raevukalt, et isa laskis ta hukata. Uisutamisest ja armastusest kuumad, heitsid nad üksildasele süvasängile, kus kollakad pajud ääristasid kaldaid, ja suurde karusnahksesse kasukasse rõivastatud Orlando haaras vürstitari embusse ning sai esimest korda, sosistas ta, tunda armurõõme. Siis, kui joovastus oli möödas ja nad rammetusse suikunult jääl lesisid, jutustas Orlando neiule oma eelmistest armsamatest ja sellest, et nood olid vürstitariga võrreldes puised, koredad, tuhkhallid. Ja noormehe ägeduse üle naerdes lõi naine talle taas käed kaela ümber ja kinkis talle armastuse nimel veel ühe embuse. Ja siis imestasid nad, et jää nende kuumuses ei sula, ja tundsid kaasa vaesele naisele, kellel säärast loomulikku sulatamisvahendit ei olnud, vaid ta pidi jääd raiuma külmast terasest kirvega. Ja siis, sooblinahksed kasukad üll, rääkisid nad kõigest siin päikese all; vaatamisväärsustest ja reisidest; mauridest ja paganatest; selle mehe habemest ja tolle naise jumest; rotist, kes laua ääres vürstitari pihust sõi; seinavaibast, mis koduses kojas alati õõtsus; mõnest näost; mõnest sulest.
Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema ilu, sarm, intelligentsus ja elegants on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema autogi. Kui mees on rikas, ehib ta naist karusnahkade ja kalliskividega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist varandust, kui tal on naine, kes teda ümmardab.
Koduteel kandsin ma käes nutriamütsi ja pea kohal heledat õhtupäikest. Proua Margit kandis ainult pearätikuid, ei mingeid karusnahast mütse. Kübarad ja karusnahk teevad naise uhkeks, ütles ta. Jumal ei salli uhkeid naisi.
