Julmus on ükskõiksus või positiivne suhtumine teistele põhjustatavatesse kannatustesse.

Proosa

muuda


  • Ta oli avaldanud hullumeelse soovi, et tema ise peaks jääma nooreks, kuna pilt vananeks; et tema enese ilu seisaks rikkumata, kuna aga nägu lõuendil kannaks tema kirgede ja pattude koormat; et maalitud kuju inestaksid kannatuse ja mõtte jooned, kuna temas endas säiliks kogu tema õitsev nooruse meeldivus ja armsus, mis talle just praegu oli nii mõistetavaks saanud. Ega ometi tema soov täide lähe? Niisugused asjad on võimatud. Hullumeelsus oleks sellest mõeldagi. Ja ometi seisis pilt praegu tema ees, julmuse jooned suu ümber. (7. ptk)



  • Niisiis tuleb keskaja kriminaalkaristuse julmust seletada ühelt poolt tasumisidee ühe pooluse — kuriteo raskuse ületähtsustamisega ning teiselt poolt inimelu kui kuriteo mõõdu alahindamisega. Õigusteadvus oli veel sedavõrd madalal tasemel, et ei näinud kurjategijas mitte teist, kannatanu või mis tahes muu isikuga võrdset inimest, vaid karistuse objekti. Inimelu läbi tuli taastada rikutud õiguskord. Küsimusele, miks inimese elu nii vähe maksis, miks tähendas elav inimene karistajale ainult piinamise objekti, saab ilmselt anda ainult ühe vastuse: kogu kultuurikiht oli inimeses veel niivõrd õhuke, et ürgsed tungid, sealhulgas agressiivsus ja julmus, pääsesid kergesti välja. Ei tasu arvata, et keskaegne õigussüsteem oli selles mõttes mingi uunikum — samasuguste julmusepuhangutena võime käsitada mongolite sõjakäike, Hitleri ja Stalini sotsialismi või Kampuchea rahva õigele teele juhtimist, kusjuures kõigil neil fenomenidel on ka oma ajaloolis-ühiskondlik tingitus.
    • Jaan Sootak, "Mõõgaga leegi vastu. Mis õigusega ja mis mõttega karistatakse kurjategijat", Akadeemia, nr 4, 1990, lk 786


  • "Ee, vabandage mind," ütles piletimüüja, kui Nanny minekule pöördus, "aga misasi see teil õlgade peal on?"
"See on … karusnahkne krae," vastas Nanny.
"Vabandage mind, aga ma just nägin, kuidas see saba volksutas."
"Jah. Mina juhtumisi usun ilu ilma julmuseta."
  • Terry Pratchett, "Maskeraad", Tallinn: Varrak, 2005, lk 116
‘Er, excuse me,’ said the man as Nanny Ogg turned away, ‘but what is that on your shoulders?’
‘It's … a fur collar,’ said Nanny.
‘Excuse me, but I just saw it flick its tail.’
‘Yes. I happen to believe in beauty without cruelty.’
  • Terry Pratchett, "Maskerade", London: Transworld Publishers, 1996, p. 156


  • [Dumbledore Voldemorti kooliaegsete kaaslaste kohta:] "[---] Nad moodustasid eripalgelise kogumi: segu nõrkadest, kes otsivad kaitset, auahnetest, kes ihkavad jagatud kuulsust, ning jõhkarditest, keda tõmbas ligi see, kes võis neile näidata julmuse peenemaid vorme. [---]" (17. ptk, "Loid mälu")
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005, lk 311


  • Kui rääkida sotsiaalmajanduslikust teooriast, siis ma olen marksist. Usun algupärasesse marksistlikusse ideesse. Üks faktor, mis mind selle juures köidab, on see, et marksistlik majandus pöörab väga palju tähelepanu tulude võrdsele jaotamisele. Niisiis, majandusteoorias on marksism rohkem eetikapõhine. Samal ajal leninismile olen ma täielikult vastu. Liiga palju võimu! Liiga palju teatud laadi julmust! Ja samal ajal ei mingit kõhklust, et vahendeid valimata võimu hoida, hoolimata teiste õigustest, sealjuures ka põhilistest inimõigustest.



  • Nõnda toimus 1471. aastal Baselis kohtuprotsess Kana vastu, kes munes veidralt kirevaid mune. Ta mõisteti tuleriidale kui saatanaga mestis olev. Siinkohal pean enda poolt lisama, et inimeste tölplus ja julmus on piiritud. (lk 167)
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, Halliste [Tartu]: Hendrik Lindepuu, 2020


  • Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid tiivad kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks kukkumine jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu naer. Kord oli ta näinud, kuidas rongad libisesid lumiselt pervelt teele, selili, üksteise järel justkui postkontori poisid kelkudega, kuni ema nad Magnuse majast eemale kamandas.
Aga teinekord olid rongad kõige julmemad linnud. Magnus oli näinud, kuidas nad põduralt lambalt silmi peast nokkisid. Ute valu- ja vihakisa polnud neid eemale peletanud. Ka Magnus polnud linde eemale kihutanud. Polnud püüdnudki. Ta polnud suutnud neilt silmi kõrvale pöörata, kui nad urgitsesid, käristasid ja veres tatsasid. (lk 16)


  • "Julmus levib, kas teile ei tundu? Võib-olla kandub see edasi põlvest põlve — geenidega, nagu sinised silmad," arutles Willow, võttes kahe käega teekruusi ümbert kinni. "Või nagu kalduvus inimestele kaasa tunda." Ta oli alustanud küll tõsiselt, kuid viimaste sõnade juures vilksas ta pilk Perezile, Väike huumor, kerge klubinali, millele Sandy päris hästi pihta ei saanud. (lk 325)
    • Ann Cleeves, "Kulutuli", tlk Lauri Vahtre, Tallinn: Varrak, 2020